Tegusate blogi

NB! Üritus on edasi lükatud septembrisse.
Ma vihkan sõna tensionär, aga kuna me midagi paremat välja ei ole mõelnud, et neid, kes TENis vanad olijad on või on olnud, tähistada, siis olen sunnitud seda kasutama.

Eelmise aasta juunis toimus minu vanematekodus Kakumäel TENi vanematele põlvkondadele suunatud meeldiv koosviibimine. Sellel suvel teeme selle jälle, samas kohas.

Ettepanek kokku saada on mõeldud kõigile, kes tunnevad, et nad on TENis juba päris pikka aega olnud. Vahet pole, kui tihti kui mitmel või millisel üritusel oldud sai. Tensionäriks olemine on sügavalt isiklik asi, seega ei ole mõtet ka mingeid jooni kuhugi tõmmata. Oodatud on need, kes enam TENiga ei tegele, aga kelle jaoks see lühend mingisuguseid mälupilte tekitab, ning kindlasti ka need, kes ikka veel TENiga tegelevad.

Kõik, kelles asi huvi tekitas, on oodatud reedel, 27. juulil alates kell 18.00 aadressil Umboja 8, Tallinn väiksele koosviibimisele, et uuendada sõprussuhteid omavahel ja TENiga.

Programmis:

Sisulisem osa:
- Mis on TENist saanud ja kuhu ta liigub?
- Liikmeküsitluse lühiülevaade.
- Milliseid tegevusi peaks/võiks/saaks TEN pakkuda tensionäridele?
Meelelahutuslikum osa:
- Grill (ilusa ilma korral, aga iga tulija võiks sööki kaasa võtta ka)
- Chill (iga ilmaga)
- Saun (soovijatele, võtta kaasa oma saunalina)

Vaatame ka TENi 2005/2006 DVD-d ja tunneme ennast lihtsalt vabalt.

P.S. Tegemist on täiesti omaalgatusliku üritusega.
P.P.S. Tulijatel palun võimaluse korral mulle endast teada anda meiltsi või muul viisil.

Mul on hea meel, et Eesti EYP kogemusega inimeste seas on olemas suur hulk neid, kes tunnevad, et on aeg pärast nelja aastat teha üks vägev rahvusvaheline üritus Eestis. Kindlust annab kindlasti see, et meil on kogemusi palju- erinevatel üritustel, erinevates riikides ja erinevate inimestega.

Meie inimesed on käinud sessioonidel Münsteris, Tessalonikis, Brüsselis, Taboris, Berliinis, Tamperes, Durhamis, Lübeckis, Riias, Espoos, Stockholmis, Göteborgis, Stavangeris ja nii edasi.  Erinevatel sessioonidel on erinev nägu ning igalt sessioonilt on palju õppida. Palju huvitavaid mõtteid-kogemusi välissessioonidelt annab rakendada just meie päris enda rahvusvahelise sessiooni puhul.

Ehitame selle võimsa maja üheskoos alt ülesse. Rahvusvaheline sessioon erineb oluliselt regionaalsessioonist, rahvuslikust sessioonist ja koolitustest. See on projekt, mille eduks on vajalik kaasata kõik korraldamishuvilised, kuna ta lihtsalt vajab palju enam mõtte- ja käejõudu. Siis tuleb sellest meie ühine looming, mida on hea meel näidata oma Euroopa sõpradele.

Mida konkreetselt oleks vaja teha selleks, et sessioon ühiselt ehitama hakata?

1. KOHT:  Euroopa Komisjoni Eesti esindus on olnud nõus olema meie korraldusliku tuumikgrupi kohtumiste korraldaja-majutaja. Nad on valmis andma flipchartidest ja post-ittidest kuni spetsialistideni välja. Seega meil on olemas koht.

2. AEG: Lepime kokku aja, mil saaksime kohtuda. Komisjoni esindus on valmis pakkuma ruume järgmisest nädalast.

3. PROTSESS:

I) Esiteks, meil on vaja kirjutada “Oma Lugu”. Vastata küsimustele: Miks tuleb EYP Eestisse? Väärtus Eestile, TENile, Eesti noortele ja Euroopale? Milline saab oleme selle sessiooni eriline nägu?  

 II) Teiseks, mõelda ”Oma Loole” tuginedes välja võimalikud kohad, kus sessioon võiks Eestimaal aset leida ja kujutada sessiooni “voolu” ehk kuidas sessioon voolab algusest lõpuni.

Ja siis viimistleda see “vool” konkreetsemaks plaaniks koos kõikide aksessuaaridega.

III) Kolmandaks,  leida rahastusallikad. Ja töötada meeskondadena välja konkreetsed projektid fondidesse ja teistel võimalikele sponsoritele.  

4. TÖÖ KORRALDAMISEST:
Meie eeliseks on see, et saame kasutada erinevaid gruppe: nii võimalike ideepakettide välja töötamisel kui ka rahastustaotluste kirjutamisel.

5. VASTUTAMISEST:  TENis on palju häid näiteid, kus pühendunud inimesed tulevad kokku ja leiavad ühiselt tee, kuidas jaotada vastutusalad ja leida viis enda töö koordineerimiseks. Inimesed suudavad üheskoos kokku leppida, kas ja keda soovitakse peakorraldajaks-koordineerijaks. Selleks ei ole ilmtingimata vaja konkurssi.

Võib juhtuda olukord, kus mõni inimene-grupp tuleb küll välja hea konkursiideega, kuid reaalsest kaheaastases korraldusprotsessis ei suuda nii hästi hakkama saada kui paberi peal kirjas.

Sellist ohtu välistab projekti koos ehitamine. Samuti see, kui tulemusi ja protsessi pidevalt üheskoos hinnatakse. Ning sellest tulenevalt koostööd parendatakse ja tulemusi saavutatakse.

Minu jaoks isiklikult on see põhimõtteline küsimus, kas EYP rahvusvahelisest sessioonist Eestis saab laiapõhjaliselt üheskoos ehitatud ja läbi viidud sessioon või mõne inimese idee põhjal korraldatud sessioon. Olgu raskused vahepeal missugused tahes, eelistan esimest.

Seepärast pakun, et huvitunud võiksid kohtuda juba järgmisel nädala alguses- teisipäeval kell 16 Euroopa Komisjoni Eesti esinduses.

Huvitunuid?

Eelmine juhatuse koosseis võttis vastu kriteeriumid, mille alusel hinnata kandidaatide sobivust sessiooniformaadi ametikohtadele ning valida välja optimaalseim meeskond. Erinevad kriteeriumid on Eesti Sessioonide (Nationalide)ja regionaalide (pea)korraldaja, presidendi, rühmajuhi, toimetaja ja ajakirjaniku jaoks. Ütlen kohe ära, et minu arvates on selline läbipaistvus ja selgus ainus võimalus tagada TENi kui organisatsiooni ning mõtteviisi jätkumine - uued rõõmsad noored peavad saama võimaluse TENis osaleda ning peavad teadma, mida on vaja selleks teha, et end soovitud rolliks ette valmistada ning võimalust saada.

Kui asi on mulle endale nii selge ja loogiline, siis miks ma sellest üldse kirjutan? Selleks on põhjusi kaks, mis tulid välja ka liikmesküsitluse vastustest. Esiteks mõne nn vanakese vastumeelsus bürokraatiale ning ilmselt ka teatud priviligeerituse kaotamisele (?) ning teiseks mõnede nooremate tenide ebakindlus näiliselt kinnise ringi ees, kus aina ühed ja samad inimesed tegutsevad.

“Ja kõige tagatipuks ei meeldi mulle suure organisatsiooniga kaasa tulnud nähtus, et kõike tahetakse kontrolli all hoida: “Esita juhatusele kirjalik projekt,” või “Konsulteeri selle toimkonnaga,” või “Teeme konkursi, et teised ka endast teada anda võiks.” No muffi küll, iga asja jaoks ei ole vaja konkurssi teha! Otsustamine on läinud hästi demokraatlikuks ning seetõttu ka hästi aeglaseks. Ja see ei motiveeri mind sees olema: tunnen end väikesena.”(liikmesküsitlusele vastanu)

See tunne on mõistetav - kui TEN oli pisem, tundsid kõik kõiki ning ka otsustajad, juhatuse liikmed teadsid igaühte vähemalt nime- ja nägupidi. Teadsid enam-vähem, kes on kus sessil ja koolitusel käinud. Seetõttu ei olnud vajalikud ka sellised põhjalikud motivatsioonikirjad, pea kõike sai suusõnaliselt või paari meiliga korda ajada. Väike organisatsioon ei nõudnud iga protsessi reglementeerimist. Demokraatlik või mitte, aga süsteem toimis.

Nüüs on olukord teine - TENi liikmeid on umbes 180. See number aga sisaldab neid, kes on võtnud vaevaks liikmeksastumise avaldus ära täita ega peegelda täielikult tegelikku olukorda. TENi listis on inimesi sadades. Ühelt poolt on kasvamine paratamatu, aga teiselt poolt on asi ka meie uutele inimestele avatud poliitikas. Sellise inimeste ja ürituste hulga juures on loomulik, et süsteem asjapulkade valimiseks peab olema teistsugune. Konkursid on täiesti enesestmõistetavad teatud kohtadele. Sessiooni presidendid on vist ainsad, kes ei pea end ise selleks esitama, vaid kellele tehakse ametlikult vastav ettepanek - peakorraldaja soovil ning juhatuse (vastutava isiku) heakskiidul.

On tähtis, et isegi siis, kui tiimide komplekteerijatel - nt rühmajuhtide puhul sessiooni presidendil, peakorraldajal ja juhatuse esindajal - on kindlad kriteeriumid valiku tegemiseks, oleks see ka teada kandidaatidele endile. Meeskondade komplekteerimine ei pea mitte ainult olema, vaid ka väljastpoolt vaatajale demokraatlik paistma. Vastasel korral ei teki usaldust isegi siis, kui see on põhjendatud. Sellepärast peaksid igas konkursikirjas need valikukriteeriumid ka kirjas olema.

“Siiani on tunne jäänud, et enamus meeskonna inimestest ei taha uusi võõraid nii väga omaks võtta… sama asi takistab mind journoks/chairiks kandideerimast.” (liikmeksküsitlusele vastanu)

Suure organisatsiooni puhul on konkursid, institutsionaalne lähenemine, kriteeriumid see hind, mida tuleb maksta TENi jätkusuutlikkuse eest. (Ma püüdsin, aga ei leidnud täpsemat sõna:P). Mis saab siis, kui need, kes praegu TENi teevad, enam ei soovi seda teha? Kas püha üritus jääbki pooleli? Mugava gängipoliitika kultiveerimise tagajärjeks oleks aga see, et TEN lõpeks koos põhitegijate lahkumisega. Ent see ei ole ju mitte kuidagi meie eesmärk, nagu pole ka mingil juhul eesmärgiks hoida kinnist seltskonda, kuhu uued ei pääse. Inimesel, kes tuleb üritusele ja kellel siin meeldib, peab olema võimalus olla, õppida, kandideerida ning oma võimalus saada. See on osa meie filosoofiast.

Praegu toimib kriteeriumite alusel ametikohtade jaotamine väga edukalt. Võin kinnitada, et minu nähtu põhjal teevad selleks volitatud inimesed seda tööd väga suure hoolega, kaaludes kõiki kriteeriume. Tegemist on psühholoogiliselt raske ülesandega. Seoses oma presidendiksolemisega möödunud aasta lõpus Rapla regionaalil tuli mul seda ka ise teha ning võin taas kinnitada, et on väga suur vahe, kas valida uudiskirja nuppude järjekorda või mingil moel reastada ja kombineerida oma parimate lootustega teele saadetud sooviavaldusi.

Paratamatult tuleb kellelegi ikka ära öelda. Mida suuremad konkursid, seda rohkematele ära tuleb öelda. Ehk on abi sellest, et iga väljajäänu saab isikliku vastuse, kus on kirjas seekordse äraütlemise põhjused ning soovitused tulevikuks, et mis üritusel ja mis koolitusel võiks end mis alal veel täiendada. Sel viisil oma seekordset valikut põhjendades ja järgnevateks üritusteks soovitusi andes toimivad peakorraldajad, presidendid ja editorid omamoodi nõuandjatena. Lisaks on konkurssidel osalemine ning (mitte)valituksosutumine fikseeritud nn rotatsioonitabelis, kust kontrollitakse, et inimestel oleks võimalikult võrdne võimalus sessioonidel osaleda. See tähendab, et neil, kellele on kord ära öeldud, on suurem šanss järgmine kord kandideerides valituks osutuda.

Antud jutt räägib positsioonidest, kuhu on vaja kandideerida. Omaalgatuse korras on aga teretulnud kõik vähegi mõistlikud ja TENi mõtteviisi ja põhimõtetega haakuvad ideed. Lemmik- ja stampnäiteks on meie kõigi lemmiklaps projekt “Linn lilleliseks”. Samuti on omaalgatuse korras tehtud paljud regionaalsessioonid. Konkursid on vajalikud sellistel juhtudel, kui on mõistlik alus arvata, et samale positsioonile on mitu kandidaati. Näiteks kõne all olev EYP sessiooni korraldamine Eestis on kindlasti selline üritus, kus mitmel inimesel võib olla peakorraldamise vastu põhjendatud huvi.

Töö inimestega on vabatahtlikkusel põhinevas organisatsioonis ülitähtis. Inimesed on ju see põhiline ressurss, tänu millele me üldse mingitest Tegusatest Eesti Noortest rääkida saame. Poleks inimesi, poleks ka abi rotatsioonitabelist, liikmeavalduste kaustast, teambuildingu varustusest või suurtest rahasummadestki. Kui tahame, et meil TENis hea oleks ja TENi jätkuks, peame märkama ja tervitama neid, kes tahavad ka mängu tulla. Samuti neist lugu pidama, kes seda kõike tralli iga ettevõtmisega meieni toovad. Ja neist, kes kunagi vaevaks võtsid selline unistus teoks teha.

Epiloog. Pöördudes pealkirja juurde tagasi - kas kõik loomad on võrdsed? TENis on ju nii palju mitmekesisust, on karvaseid ja sulelisi ja soomuselisi, ühetaolisust ja olemuslikku võrdsust ju ei ole. Aga ma väga-väga loodan, et konkursside ja kriteeriumite ees on kogu see kirju kamp praegusel hetkel tõesti võrdne ning et selline poliitika TENis jätkub. Kohelda võrdselt neid, kes on võrdsed, ning erinevalt neid, kes on ebavõrdsed.

Eelmise aasta märtsis avaldati uuring, mis näitas, et Eesti noored on kõige vähem ühiskonnast ja poliitikast huvitunud noored Euroopa Liidus. Eesti ühiskonnas on hästi toidetud kuvand noorest kui probleemsest elemendist, millega peab kuidagi hakkama saama. Seda kuvandit on toitnud suuresti ajakirjandus, kuna meedial on alati lihtsam luua uudisväärtusega lugu millestki šokeerivast ja ootamatust. Samas ma olen täiesti kindel, et ajakirjandus peegeldab ühiskonda. Kuid veelgi enam peegeldab ajakirjandus nende inimeste ja gruppide ühiskondlikku reaalsust, kes julgevad ja tahavad sellest rääkida.

TENil on väga selged huvid ja väärtused ühiskonnas. Me räägime väärtustest, mis toetavad kodanikuühiskonda ja noorte kaasatust. Me räägime väärtustest, mis rõhutavad iga inimese õigust elada inimväärset elu. Hoolime sellest, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Need ja paljud muud inimeseks olemise kaitsud õigused on TENi südames. Südames selle pärast, et TEN on paljuski kasvanud välja organisatsioonist EYP, kus arutelud selliste õiguste rikkumise ja kaitsmise üle kujundavad iga ürituse sisu ja meelsust. Euroopa Noorteparlamendis arutatakse pea igal sessioonil, kuidas kaitsta ja toetada rahvaid, kes elavad diktatuuri all. Samuti on oluline naiste-meeste võrdne kohtlemine, etnilis-rassilistel alusel diskrimineerimise vältimine ja tõkestamine, rahvusvähemuste integreerimine ühiskonda, seksuaalvähemuste võrdne kohtlemine ja palju muud.

Euroopa Noorteparlamendi ja TENi taustaga inimesed on väga tundliku sotsiaalse närviga inimesed. Nad on olnud situatsioonides, kus on väga erinevad huvid ja taustad, kuid siiski tuleb leida kogukonnale parim lahendus ilma üksikiskute huvisid oluliselt haavamata. EYP ja TENi sessioonid loovad ühiskonna rahuldamise kunsti.
Teadlikel ja tundlikel inimestel on ühiskonnas suurem vastutus kui teistel. Mida rohkem sul on, seda rohkem oled kohustatud jagama- nii ütlevad paljud targad, targad, targad mehed-naised. TEN koosneb kõige võimekamatest, targemast ja osavamatest Eesti noortest. Jah, nii see on. Seega on TENil ja selle liikmetel teatav moraalne kohustus nii enda, kuid samuti teiste noorte huvide eest seista. Ning võib-olla isegi kellegi muu kui ainult noored.

Lisaks noorte inimeste arendamisele võiks TEN hoolitseda noorte kuvandi parendamise eest. Näidata, et noored on ühiskonna progressiivseim ja innovaatiliseim grupp. Seda saab teha mitut moodi: esiteks, näidates seda enda tegudega, kuid samuti võib teatud hetkel sõna võtta, kui see on vajalik. Öelda ühiskonnale selgelt Tegusate Eesti Noorte nimel, et “meie arvame nii ja nii.”

See tähendab, et TEN võiks teatud olukorras teha avalikke pöördumisi. Seda nii üksi kui koos partneritega.

Selle arvamuse peale on pea alati TENis öeldud, et nii juu ei saa- TEN on apoliitiline organisatsioon. Ja ongi, kindlasti on. Ma pean väga oluliseks hoida distantsi poliitikast. Tegelikult, hoida distantsi parteipoliitikast ja selle mängudest. Kuid TENile on omane vaadata ühiskonnale parteide ja poliitiliste ideoloogiate üleselt. Ja TENil on oskus pakkuda ideid ja seista väärtuste eest, mis on igale kodanikule vastuvõetav.

Rääkigem siinkohal noorte valima kutsumisest, kodanikuühiskonna olulisuse rõhutamisest, noorsootegevuse või haridussüsteemi parendamisest. Vahel tähendab olulistest küsimustest mitte rääkimine, et ei hoolita. TEN hoolib.

Loomulikult on küsimus selles, kuidas ja millal midagi öelda. Vajalik on öelda enda sõnumeid selgelt, poliitika-üleselt ja ainult siis kui see on väga vaja. Ma arvan, et TENis on olemas see kompetents tunda ära, millal sõna võtta. Ainult siis, kui see on tõesti-tõesti vajalik. Ja sedagi tundlikul viisil. Selle kõigega ma ei soovi öelda, et TENist peakski saama suur sõnavõtja, vaid seda, et see võiks olla vajadusel loomulik viis, kuidas enda väärtuste ja huvide eest seista.

Samuti on öeldud, et TEN ei peaks rääkima, vaid ta liikmed peaksid rääkima. Olen väga suures osas nõus. Samas on TENil kogunenud aastete jooksul arvestatav imidž ja kogemus, et teatud küsimustes sõna võtta ja protsesse positiivselt mõjutada. TENil on teatud valdkondades palju rohkem mõju kui ta kõikide liikmete kogumil. Minu arust on selle mõju kasutamine teatud olukordades põhjendatud. Siis, kui see teeb abi nii endale kui teistele.

Samuti on enda mõtete kommunikeerimine alati kasulik sisemisele organiseeritusele. Mõelge kasvõi iseenda peale- kui räägite sõbraga enda tunnetest-mõtetest, saate ise kaa paremini aru, kuidas tunnete-mõtlete.

2003. aastal korraldati Eestis EYP rahvusvaheline sessioon. Tahan rääkida sellest, mida märkasin ja kuidas mulle asjad tundusid- olin toona sessioonil delegaat.

Kõndisin Eurovillage ajal Gustav Adolf Gümnaasiumi koridorides ja kuulsin kaht inimest rääkimas inglise keeles. Üks ütles teisele : “This session is definitely the best international session I have ever seen.” Pärast sain teada, et üks nendest oli väga suure kogemusega tegelane EYP-s ja teine EYP tollane juht Bettina Carr-Allinson. Tol hetkel ei osanud ma sellesse kuidagi suhtuda. Aastaid hiljem, olles käinud väga mitmetel sessioonidel üle Euroopa, tunnen selle kommentaari üle uhkust. Ja ma olen muuseas seda kommentaari kuulnud ka enne ja väga mitmete inimeste suust. Tohutult hea meel on mul, et TEN ja tollane EYP Estonia suutisid mitte ainult tuua Euroopa Tallinnasse, vaid ka teha seda parimal võimalikul viisil.

Hea töö, Kari! (Kari oli peakorraldaja.)

Organiseerimise poole pealt ma märkasin, et meie korraldajad olid tõesti väga palju vaeva näinud. Kõik üritused leidsid aset parimates võimalikes kohtades: team-building Roosta Puhkekeskuses, komiteetöö Tallinna Inglise Kolledzis, majutus Reval Hotelis, Eurovillage GAG-s ja peaassamblee Sakala Keskuses ning lõpupidu oli Olümpia Hotellis. Korraldajad töötasid väga professionaalselt: äratused täpselt õigel ajal, küsimusele sai alati vastuse, korraldajad olid alati vajadusel olemas, ajajuhtimine oli hea, jne. Lisaks kõigele oli sessioonil ilus sära ja hingus. Oli tunda, et Eesti korraldajad töötavad hiilgavalt ja samas viimase piiri peal. Niimoodi, et väljakutse on tohutu ja lahendatavaid probleeme rohkem kui küllaga, aga areng ja nauding sellest sellevõrra kiirem. Usun, et kogu see kogemus oli tolleaegsetele tegijatele põnev, kuid samas uus ja mõnes mõttes ka ennenägematu.

Möödunud on varsti neli aastat sellest rahvusvahelisest sessioonist Tallinnas. Meie inimesed on käinud kümnetel kui mitte sadadel sessioonidel Euroopas. Oleme korraldanud vahe peal umbes 20 sessiooni ja palju-palju muid üritusi. Usun, et TENi kogemusi ürituse-sessioonide korraldamisel saab võrrelda ehk vaid sakslaste kogemustega. Pole olukorda, mida meie korraldajad pole kogenud.

Samas pole me sellest hoolimata korraldanud Eestis mitte ainsatki rahvusvahelist sessiooni-foorumit, mis tooks Eestisse rohkem kui paar delegatsiooni. Euroopas küll teatakse, et need eestlased pidevalt teevad midagi, aga kuidas ja kes, seda ei tea keegi.

Aeg on astuda uus samm ja tuua Eestisse EYP rahvusvaheline sessioon. Räägitud on sellest isegi TENi juhtkonna ja EYP juhtkonna vahel palju, aga otsustavat sammu pole tehtud.

Eelkõige on rahvusvahelist sessiooni Eestis vaja TENile endale. Me vajame väljakutset, mis ühtaegu paneks meid proovile , kuid samas tõstaks suurest õnnestumisest eneseusku ja -kindlust. Vajame väljakutset, mis annaks meile võimaluse kasutada kõiki neid üliandekaid inimesi ja aastaid talletatud kogemusi. Vajame väljakutset, mis mobiliseeriks kõiki meid, millegi praktilise ja suure tegemisel.

Me vajame EYP rahvusvahelist sessiooni Eestis ja Euroopa tahab, et näitaksime taas enda ilusat nägu ja tugevat keha.