Tegusate blogi

Kirjutasin ülevaate sellest, kuidas ja kus mina TENi praegu näen, ning sellest, millised võiksid olla tuleviku prioriteedid.

Sügisel olen mina läbi teinud arengu selles mõttes, et muutunud on minu lähenemine TENile. Kui mõni aeg tagasi olin TENi võimekuse suhtes ettevaatlikul ja äraootaval arvamusel, siis nüüd on see asendunud optimismiga. Loodan, et sama kehtib ka paljude kohta teist. Kolm tegevussuunda (EYP, omaalgatused ja demokraatiakool) on ennast tõestanud ja peaksid lähiaastateks jääma meie tegevuse aluseks. Nende suundade väljaarendamine ja selgeks arutamine peaks olema esmane ülesanne.

EYP suunal on tegevus olnud stabiilselt hea: oleme saavutanud tunnustuse teistelt EYP komiteedelt, kellest osaga teeme tihedat koostööd, ent mille märgiks on nt ka see, et saame ka järgnevatel aastatel saata rahvusvahelistele sessioonidele 8 delegaadiga delegatsioone. Eesti rahvaarvu ja suurust vaadates on see suur saavutus, et meie noored saavad nii suures mahus osaleda niivõrd kõrgetasemelisel üritusel. Minu suured tänud kuuluvad siin Klairile, kes geograafilisest distantsist hoolimata on jätkuvalt oma ülesannete kõrgusel ning hoiab kätt EYP suuna pulsil.

Oleme sügise jooksul edukalt läbi viinud mitmeid innovatiivseid üritusi ja sõlminud uusi sõprussuhteid nii partneritega kui toonud juurde hulga uusi tene. Praegu võiks olla õige aeg arutada, mida koos edasi teha ning milliste tegevustega edasi tegutseda. Tean, et mitmetel meie seast on innustavaid uudiseid ja plaane, aga nendest ei ole mina kõige õigem inimene rääkima. Loodan, et üks koht, kus uusi plaane ja projekte tutvustatakse, võiks olla ka seesama blogi.

2008. aasta üks suuremaid ettevõtmisi saab olema uue arengukava koostamine, kus paneme paika selle, mis TENist saab lähimate aastate jooksul. Usun, et suur osa ettevalmistavast tööst on tegelikult tehtud ning oleme jõudnud olukorda, kus saame lubada endale unistada suurelt ja need unistused ka reaalsuseks muuta.

Miks ma nii arvan? Sest oleme enesekindlamad kui kunagi varem ning vaatame ühe kaugemale tulevikku. Täna plaane tehes ei räägi me enam ainult üritustest, mis toimuvad 2008. aastal, vaid ka neist, mis toimuvad 2009. Samuti ei tegele me enam üksikürituste korraldamisega, mis oma loomult ei ole alati jätkusuutlikud ning on ressursinõudlikud, vaid mõtleme suuremates kategooriates ja üritame luua erinevatest tegevustest süsteemsust, millest võidavad lõpuks kõik.

Kõige rohkem olen õnnelik selle üle, et, hoolimata TENi kasvamisest ja kiirest arengust, oleme jätkuvalt sõbralik ja soe perekond, kus pingevaba ja avatud suhtlemine on alati olulisel kohal. Liigume lähemale võrgustikorganisatsiooni ideaalile, kus ei ole ühte võimu- ja vastutuskeset vaid kus võimalused panustamiseks on kõigil.

Mind ärgitas seda postitust blogisse lisama üks vestlus, mida ma eile ühe sõbraga telefonitsi pidasin. Tal oli nimelt eile sünnipäev olnud (mille ma, otseloomulikult!, ära olin unustanud) ning sellest kannustatuna läks me jutt vanusele ja vanusevahele ja kogemusele, mida inimesed aastate möödudes saavad.

Mina ja tema, olgugi et mõtteviisilt väga sarnased, oleme eluloolt ja välimuselt oi-oi kui erinevad: tema on viiekümnendale eluaastale lähenev kiilanev meesterahvas, mina äsja ülikoolist välja roninud neiu. Vanusevahet, kui ma väga mööda ei pane, peaks meil oma veerandsada aastat olema.

Välisele erinevusele vaatamata oleme me nüüdseks juba 6 aastat väga hästi läbi saanud ja tegelikult päris sõpradeks kokku kasvanud. Ta on üks neid inimesi, kellega ma olen maad ja ilmad läbi arutanud, pikkadel-pikkadel jalutuskäikudel käinud ja kell üks öösel helistanud, kui meel väga mustaks on kippunud minema. Side meie vahel ei erine oluliselt sellest, mis mul on nii mõnegi TENist pärit sõbraga - Toomas, Klairi, Marlen, Martin jpt - ent vanusevahe tõttu võtab meie suhe natuke koomilisi mõõtmeid. Näiteks on soojal suvepäeval juua ostes teenindajad mitmel korral tema käest küsinud: “Ja teie tütrele mida?” Kui ma olengi paar korda vaikselt lisanud, et tegelikult ikka ei ole tütar küll, on järgnenud pikk mõistev noogutus, justkui: “Ahaa, mees on mängukanni leidnud.”

Nojah, see selleks. Mida ma tegelikult öelda tahtsin, on see, et vaatamata meie läbisaamisele imestab ta seniajani, kuidas ta küll tookord, 6 aastat tagasi, 17-aastase noorega läbi võis hakata saama. Ta teab omast kogemusest, kuidas too 17-aastane tema vaimu ja mõtlemist oluliselt rohkem proovile pani kui keskealised eakaaslased, ent ometi ei oska ta imestamata olla. “Sellises vanuses ei ole ju veel mõistust peas.”

Nii, nagu ka 6 aastat tagasi, ei ole ma ka täna sellise väitega nõus.

Ma olen alati uskunud sellesse, et vaimujõud ei kogune lihtsalt ajaga, et: “Hopsasaa, nüüd sa said 80 ja nüüd sa tead, kuidas asjad käivad!” Tühjagi. Nagu ei olnud ei mu emal ega mu vanaemal tegelikult õigust mulle mingeid asju dikteerida lihtsalt selle pärast, et nad on siin kauem olemas olnud (küll aga seetõttu, et nad on mingeid asju TEINUD!), ei ole ka minul õigust kedagi paika panna lihtsalt seetõttu, et ma olen vanem. Ja see on miski, mida ma olen suuresti TENi kaudu kogenud.

Jõud ja tarkus kogunevad sellega, millest keegi läbi on läinud, mida kogenud - mitte ajaga.

Jah, tõsi, mida vanemaks keegi saab, seda rohkem on ta arvatavasti kogenud - kapsli sees elamata asjad ju lihtsalt JUHTUVAD ja ei jää midagi muud üle, kui nendega hakkama saada - ent see, KUI PALJU juhtub, on juba iseasi. TENi noortega tundub igasuguseid “asju” päris palju juhtuvat.

Mul on olnud õnn kohata tänu TENile inimesi, kelle ees ma sügavalt kummardaks. Meil on Marlen, kes oskas ise eluga hakkama saada juba siis, kui aastaid veel 18-ki polnud. Meil on Andre, kes kõnnib jala üle mäestike ja on näinud rohkem maid, kui pool TENi kokku. Meil on Klairi, kes oli huvitav jutukaaslane juba siis, kui ta alles Sütevaka 8. klassis käis ja juuksed punaseks värvis. Meil on Triin, kellest õhkub kodurahu. Meil on Ott, kes muneb suust kuldmune. Meil on imelaps Martin. Meil on Eric, kes süüvib ja ravib, kui oled läbi ja lõhki katki. Meil on Marit, kes on meie südametunnistus. Meid on nii palju! Meil on Martin, kes abiellub mõne päeva pärast.

Martiniga on üldse üks pidev viloshoovia. Kui ma esimesed õnnesoovid üle andnud olin, küsisin ma ta käest: “Martin, aga miks?” Ja teate, mis ta vastas? “Aga miks mitte.” Tõsi, miks mitte.

See pani mind jälle mõtlema. Põhjamaa indiaanlastel (ehk eskimodel, kuidas kellelegi) on laste kasvatamise suhtes selline põhimõte, et laps ei ole kellegi omand, kellegi käsutada, vaid üks pisike inimene, kes parasjagu selles kogukonnas kasvab. Kui laps tunneb, et ta on millegi jaoks valmis, siis see tähendab, et ta on valmis. Last võib küll keelitada ja õpetada, ent mitte käskida. Nad usuvad, et hing, kes lapse sees elab, on täpselt sama “valmis” kui täiskasvanute kehade sees elavad hinged, lihtsalt keha on alles väike.

Mulle meeldib see suhtumine.

Ma näen enda ümber väga palju enese hoidmist, enese kaitsmist - vahel, ärge saage minust valesti aru, täiesti põhjusega ja targalt! - mis laseb küll kehal aasta võrra vanemaks muutuda, ent ei hari hinge. Vahel tundub see pisut naljakaski. “Kui ma kord 30-seks saan, siis ma kindlasti tean, mida ma elult tahan!” 30-seks saades aga… on äkki tunne, et ei tea veel tuhkagi ja tegelikult oleks võinud tervet hunnikut asju juba varem tegema hakata.

Ja seetõttu tundub mulle ülekohtune ka see, kuidas noorele inimesele - tihti ilmasjata! - ülevalt alla vaadatakse ja öeldakse: “Laps, kasva veel, küll siis tuleb aeg.” Ma ei taha öelda, et kõigil noortel on sama palju kogemust, kui kõigil täiskasvanuil. Ma tahan öelda, et vahel on noorel inimesel hoopis rohkem (või hoopis vähem) vaimujõudu, kui vanuse järgi arvata võiks. Ja et vanus, eriti veel siis, kui see number väike on, pole piisav kellegi üle kohut mõistmiseks.

Nii, püüdes seda jubedalt laiali valgunud mõtet nüüd kuidagi tagasi kokku võtta…

Ma olen suuresti tänu TENile saanud kinnitust oma usule, et noor ei ole mitte lihtsalt vaheetapp lastekärust inimeseks saamiseks, vaid füsioloogia ja Eesti noorsootöö seadusega paika pandud piir. Ja et ma endast nooremaid kohates ja nende vastu kasvavat austust tundes hoiaks meeles teadmist, et see on täiesti okei.

TENi tutvustamine on alati olnud proovikivi: kuidas seletada midagi, mille sees ise oled sellisel viisil, et teised ka tegelikult aru saaksid? Ilma oskussõnadeta nagu regionaalsessioon, resolutsioon, GA? Sõnade chair ja journo asemel oleme teadlikult kasutanud sõnu rühmajuht ja ajakirjanik. Minul on välja pakkuda üks uus versioon, mis põhineb juhatuse pikk-kkoosoleku ühel tulemusel: kolmel tegevussuunal, mida toetavad valdkonnad, mis on nende tegevussuundade teenistuses. Samuti on siin ära toodud lingid viimastele üritustele.

Kuna juttu võib ajada lõpmatuseni, kuid praeguse koduka info, eeskätt tutvustav info on vananenud, on selle asemel juba praegu see uuem tekst. See ei pruugi olla täiuslik, kuid kajastab toimuvat paremini kui eelmine mitu aastat vana presidentide tervitus.

See blogi on aga suurepärane võimalus asjalikeks friendly amendment‘iteks. Ja mõteteks tegevussuundade teemal. Olen kindel, et kogu juhatus oleks väga rõõmus tagasiside üle ning selgitaks hea meelega segadust tekitavaid küsimusi.

“Tegusad Eesti Noored on noorte loodud ja juhitud üle-eestiline organisatsioon, mille missiooniks on suurendada Eestimaa noorte ühiskonnateadlikkust ja omaalgatust nii riigi kui Euroopa tasandil. Seda missiooni viivad tenid ellu kolme tegevussuuna kaudu: noorte omaalgatuslikud ettevõtmised, demokraatiakool ja Euroopa Noorteparlament Eestis.

Noorte omaalgatuslikud ettevõtmised on nii tenide korraldatavad noorteparlamendi sessioonid kui noorteparlamendis sündinud ideede realiseerimine. Piirkondlikul noorteparlamendi sessioonil pakutakse grupitöös välja lahendusi kohalikele probleemidele, analüüsitakse neid ja arendatakse projekte edasi täiskoguistungil. Pärast üritust on kogenumad tenid oma teadmiste, oskuste ja kontaktidega abiks projektide elluviimisel. Viimased TENi regionaalsed noorteparlamendi sessioonid toimusid Raplas ja Kanepis. Parlamendis pakutud lahendustest on ellu viidud projekt Linn lilleliseks.

Noorte demokraatiakool tutvustab Eesti noorele demokraatlikku otsustusprotsessi. Protsessi mõistmiseks saab noor selle ise läbi mängida. TEN on korraldanud või aidanud läbi viia nii Riigikogu, kohaliku omavalitsuse kui valitsuse moodustamise simulatsioone. TENi grupijuhide oskused on hinnatud ning nende teenuseid kasutavad teisedki ühendused ja üritused. Viimane suur demokraatiakooli simulatsioon oli Parle Noorte Riigikogu.

Euroopa Noorteparlament (European Youth Parliament, EYP) on katusorganisatsioon, mis viib aastas läbi kolm üleeuroopalist 250 osalejaga istungjärku. TEN kui EYP ametlik esindaja Eestis korraldab igal aastal üleriigilise Eesti sessiooni, kus arutatakse välisdelegatsioonide osavõtul inglise keeles Euroopa ja maailma tasandi teemasid. Silmapaistvaimad noored saadab TEN rahvusvahelistele, regionaalsetele või teiste riikide rahvuslikele sessioonidele. Viimane, 7. Eesti Sessioon toimus oktoobris ning viimati käisid eestlased rahvusvahelisel sessioonil Poolas Bialystokis.

TENi tegevusel on läbi aastate olnud palju toetajaid, näiteks Avatud Eesti Fond, Tallinna Spordi- ja Noorsooamet, Euroopa Liidu infosekretariaat, Hasartmängumaksunõukogu, Euroopa Parlament, Euroopa Noored ja Hansapank. Headeks koostööpartnereiks on arvukad koolid ja noortekeskused, Eesti Noorteühenduste Liit ja selle liikmed, riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid, TANinfo, erakondade noortekogud jne.

Tegusad Eesti Noored on tegutsenud juba viis aastat ja selle aja jooksul on meie üritustel osalenud umbes 2000 noort. TENiga liitumiseks on parim võimalus tulla mõnele üritusele, mille kohta laekub info TENi listi ja koduleheküljele.

TEN on avatud uutele huvilistele ja koostööpakkumistele. Võtke meiega julgelt ühendust – info@ten.ee .”

Mul on hea meel, et Eesti EYP kogemusega inimeste seas on olemas suur hulk neid, kes tunnevad, et on aeg pärast nelja aastat teha üks vägev rahvusvaheline üritus Eestis. Kindlust annab kindlasti see, et meil on kogemusi palju- erinevatel üritustel, erinevates riikides ja erinevate inimestega.

Meie inimesed on käinud sessioonidel Münsteris, Tessalonikis, Brüsselis, Taboris, Berliinis, Tamperes, Durhamis, Lübeckis, Riias, Espoos, Stockholmis, Göteborgis, Stavangeris ja nii edasi.  Erinevatel sessioonidel on erinev nägu ning igalt sessioonilt on palju õppida. Palju huvitavaid mõtteid-kogemusi välissessioonidelt annab rakendada just meie päris enda rahvusvahelise sessiooni puhul.

Ehitame selle võimsa maja üheskoos alt ülesse. Rahvusvaheline sessioon erineb oluliselt regionaalsessioonist, rahvuslikust sessioonist ja koolitustest. See on projekt, mille eduks on vajalik kaasata kõik korraldamishuvilised, kuna ta lihtsalt vajab palju enam mõtte- ja käejõudu. Siis tuleb sellest meie ühine looming, mida on hea meel näidata oma Euroopa sõpradele.

Mida konkreetselt oleks vaja teha selleks, et sessioon ühiselt ehitama hakata?

1. KOHT:  Euroopa Komisjoni Eesti esindus on olnud nõus olema meie korraldusliku tuumikgrupi kohtumiste korraldaja-majutaja. Nad on valmis andma flipchartidest ja post-ittidest kuni spetsialistideni välja. Seega meil on olemas koht.

2. AEG: Lepime kokku aja, mil saaksime kohtuda. Komisjoni esindus on valmis pakkuma ruume järgmisest nädalast.

3. PROTSESS:

I) Esiteks, meil on vaja kirjutada “Oma Lugu”. Vastata küsimustele: Miks tuleb EYP Eestisse? Väärtus Eestile, TENile, Eesti noortele ja Euroopale? Milline saab oleme selle sessiooni eriline nägu?  

 II) Teiseks, mõelda ”Oma Loole” tuginedes välja võimalikud kohad, kus sessioon võiks Eestimaal aset leida ja kujutada sessiooni “voolu” ehk kuidas sessioon voolab algusest lõpuni.

Ja siis viimistleda see “vool” konkreetsemaks plaaniks koos kõikide aksessuaaridega.

III) Kolmandaks,  leida rahastusallikad. Ja töötada meeskondadena välja konkreetsed projektid fondidesse ja teistel võimalikele sponsoritele.  

4. TÖÖ KORRALDAMISEST:
Meie eeliseks on see, et saame kasutada erinevaid gruppe: nii võimalike ideepakettide välja töötamisel kui ka rahastustaotluste kirjutamisel.

5. VASTUTAMISEST:  TENis on palju häid näiteid, kus pühendunud inimesed tulevad kokku ja leiavad ühiselt tee, kuidas jaotada vastutusalad ja leida viis enda töö koordineerimiseks. Inimesed suudavad üheskoos kokku leppida, kas ja keda soovitakse peakorraldajaks-koordineerijaks. Selleks ei ole ilmtingimata vaja konkurssi.

Võib juhtuda olukord, kus mõni inimene-grupp tuleb küll välja hea konkursiideega, kuid reaalsest kaheaastases korraldusprotsessis ei suuda nii hästi hakkama saada kui paberi peal kirjas.

Sellist ohtu välistab projekti koos ehitamine. Samuti see, kui tulemusi ja protsessi pidevalt üheskoos hinnatakse. Ning sellest tulenevalt koostööd parendatakse ja tulemusi saavutatakse.

Minu jaoks isiklikult on see põhimõtteline küsimus, kas EYP rahvusvahelisest sessioonist Eestis saab laiapõhjaliselt üheskoos ehitatud ja läbi viidud sessioon või mõne inimese idee põhjal korraldatud sessioon. Olgu raskused vahepeal missugused tahes, eelistan esimest.

Seepärast pakun, et huvitunud võiksid kohtuda juba järgmisel nädala alguses- teisipäeval kell 16 Euroopa Komisjoni Eesti esinduses.

Huvitunuid?

Eelmine juhatuse koosseis võttis vastu kriteeriumid, mille alusel hinnata kandidaatide sobivust sessiooniformaadi ametikohtadele ning valida välja optimaalseim meeskond. Erinevad kriteeriumid on Eesti Sessioonide (Nationalide)ja regionaalide (pea)korraldaja, presidendi, rühmajuhi, toimetaja ja ajakirjaniku jaoks. Ütlen kohe ära, et minu arvates on selline läbipaistvus ja selgus ainus võimalus tagada TENi kui organisatsiooni ning mõtteviisi jätkumine - uued rõõmsad noored peavad saama võimaluse TENis osaleda ning peavad teadma, mida on vaja selleks teha, et end soovitud rolliks ette valmistada ning võimalust saada.

Kui asi on mulle endale nii selge ja loogiline, siis miks ma sellest üldse kirjutan? Selleks on põhjusi kaks, mis tulid välja ka liikmesküsitluse vastustest. Esiteks mõne nn vanakese vastumeelsus bürokraatiale ning ilmselt ka teatud priviligeerituse kaotamisele (?) ning teiseks mõnede nooremate tenide ebakindlus näiliselt kinnise ringi ees, kus aina ühed ja samad inimesed tegutsevad.

“Ja kõige tagatipuks ei meeldi mulle suure organisatsiooniga kaasa tulnud nähtus, et kõike tahetakse kontrolli all hoida: “Esita juhatusele kirjalik projekt,” või “Konsulteeri selle toimkonnaga,” või “Teeme konkursi, et teised ka endast teada anda võiks.” No muffi küll, iga asja jaoks ei ole vaja konkurssi teha! Otsustamine on läinud hästi demokraatlikuks ning seetõttu ka hästi aeglaseks. Ja see ei motiveeri mind sees olema: tunnen end väikesena.”(liikmesküsitlusele vastanu)

See tunne on mõistetav - kui TEN oli pisem, tundsid kõik kõiki ning ka otsustajad, juhatuse liikmed teadsid igaühte vähemalt nime- ja nägupidi. Teadsid enam-vähem, kes on kus sessil ja koolitusel käinud. Seetõttu ei olnud vajalikud ka sellised põhjalikud motivatsioonikirjad, pea kõike sai suusõnaliselt või paari meiliga korda ajada. Väike organisatsioon ei nõudnud iga protsessi reglementeerimist. Demokraatlik või mitte, aga süsteem toimis.

Nüüs on olukord teine - TENi liikmeid on umbes 180. See number aga sisaldab neid, kes on võtnud vaevaks liikmeksastumise avaldus ära täita ega peegelda täielikult tegelikku olukorda. TENi listis on inimesi sadades. Ühelt poolt on kasvamine paratamatu, aga teiselt poolt on asi ka meie uutele inimestele avatud poliitikas. Sellise inimeste ja ürituste hulga juures on loomulik, et süsteem asjapulkade valimiseks peab olema teistsugune. Konkursid on täiesti enesestmõistetavad teatud kohtadele. Sessiooni presidendid on vist ainsad, kes ei pea end ise selleks esitama, vaid kellele tehakse ametlikult vastav ettepanek - peakorraldaja soovil ning juhatuse (vastutava isiku) heakskiidul.

On tähtis, et isegi siis, kui tiimide komplekteerijatel - nt rühmajuhtide puhul sessiooni presidendil, peakorraldajal ja juhatuse esindajal - on kindlad kriteeriumid valiku tegemiseks, oleks see ka teada kandidaatidele endile. Meeskondade komplekteerimine ei pea mitte ainult olema, vaid ka väljastpoolt vaatajale demokraatlik paistma. Vastasel korral ei teki usaldust isegi siis, kui see on põhjendatud. Sellepärast peaksid igas konkursikirjas need valikukriteeriumid ka kirjas olema.

“Siiani on tunne jäänud, et enamus meeskonna inimestest ei taha uusi võõraid nii väga omaks võtta… sama asi takistab mind journoks/chairiks kandideerimast.” (liikmeksküsitlusele vastanu)

Suure organisatsiooni puhul on konkursid, institutsionaalne lähenemine, kriteeriumid see hind, mida tuleb maksta TENi jätkusuutlikkuse eest. (Ma püüdsin, aga ei leidnud täpsemat sõna:P). Mis saab siis, kui need, kes praegu TENi teevad, enam ei soovi seda teha? Kas püha üritus jääbki pooleli? Mugava gängipoliitika kultiveerimise tagajärjeks oleks aga see, et TEN lõpeks koos põhitegijate lahkumisega. Ent see ei ole ju mitte kuidagi meie eesmärk, nagu pole ka mingil juhul eesmärgiks hoida kinnist seltskonda, kuhu uued ei pääse. Inimesel, kes tuleb üritusele ja kellel siin meeldib, peab olema võimalus olla, õppida, kandideerida ning oma võimalus saada. See on osa meie filosoofiast.

Praegu toimib kriteeriumite alusel ametikohtade jaotamine väga edukalt. Võin kinnitada, et minu nähtu põhjal teevad selleks volitatud inimesed seda tööd väga suure hoolega, kaaludes kõiki kriteeriume. Tegemist on psühholoogiliselt raske ülesandega. Seoses oma presidendiksolemisega möödunud aasta lõpus Rapla regionaalil tuli mul seda ka ise teha ning võin taas kinnitada, et on väga suur vahe, kas valida uudiskirja nuppude järjekorda või mingil moel reastada ja kombineerida oma parimate lootustega teele saadetud sooviavaldusi.

Paratamatult tuleb kellelegi ikka ära öelda. Mida suuremad konkursid, seda rohkematele ära tuleb öelda. Ehk on abi sellest, et iga väljajäänu saab isikliku vastuse, kus on kirjas seekordse äraütlemise põhjused ning soovitused tulevikuks, et mis üritusel ja mis koolitusel võiks end mis alal veel täiendada. Sel viisil oma seekordset valikut põhjendades ja järgnevateks üritusteks soovitusi andes toimivad peakorraldajad, presidendid ja editorid omamoodi nõuandjatena. Lisaks on konkurssidel osalemine ning (mitte)valituksosutumine fikseeritud nn rotatsioonitabelis, kust kontrollitakse, et inimestel oleks võimalikult võrdne võimalus sessioonidel osaleda. See tähendab, et neil, kellele on kord ära öeldud, on suurem šanss järgmine kord kandideerides valituks osutuda.

Antud jutt räägib positsioonidest, kuhu on vaja kandideerida. Omaalgatuse korras on aga teretulnud kõik vähegi mõistlikud ja TENi mõtteviisi ja põhimõtetega haakuvad ideed. Lemmik- ja stampnäiteks on meie kõigi lemmiklaps projekt “Linn lilleliseks”. Samuti on omaalgatuse korras tehtud paljud regionaalsessioonid. Konkursid on vajalikud sellistel juhtudel, kui on mõistlik alus arvata, et samale positsioonile on mitu kandidaati. Näiteks kõne all olev EYP sessiooni korraldamine Eestis on kindlasti selline üritus, kus mitmel inimesel võib olla peakorraldamise vastu põhjendatud huvi.

Töö inimestega on vabatahtlikkusel põhinevas organisatsioonis ülitähtis. Inimesed on ju see põhiline ressurss, tänu millele me üldse mingitest Tegusatest Eesti Noortest rääkida saame. Poleks inimesi, poleks ka abi rotatsioonitabelist, liikmeavalduste kaustast, teambuildingu varustusest või suurtest rahasummadestki. Kui tahame, et meil TENis hea oleks ja TENi jätkuks, peame märkama ja tervitama neid, kes tahavad ka mängu tulla. Samuti neist lugu pidama, kes seda kõike tralli iga ettevõtmisega meieni toovad. Ja neist, kes kunagi vaevaks võtsid selline unistus teoks teha.

Epiloog. Pöördudes pealkirja juurde tagasi - kas kõik loomad on võrdsed? TENis on ju nii palju mitmekesisust, on karvaseid ja sulelisi ja soomuselisi, ühetaolisust ja olemuslikku võrdsust ju ei ole. Aga ma väga-väga loodan, et konkursside ja kriteeriumite ees on kogu see kirju kamp praegusel hetkel tõesti võrdne ning et selline poliitika TENis jätkub. Kohelda võrdselt neid, kes on võrdsed, ning erinevalt neid, kes on ebavõrdsed.