Tegusate blogi

Palve peale, et palun kirjutage siia midagi, ei tulnud mul ühtegi konkreetset mõtet, millest siia tenidele lugemiseks kirjutada. Seedisin paar päeva ning otsustasin kirjutada kõigest ja samas vist ka mitte millestki.

“Linn lilleliseks” projekt kui selline sündis TENi XIII Regionaalsessioonil Tallinnas, kus resolutsioonide asemel kirjutati projekte. Peaassambleel kaitsesid seda Sallivus I komitee liikmed. See oli sessiooni kõige armastatuim projekt ning kõik peale minu olid sellest ideest lausa ekstaasis. Mind ei tõmmanud tol hetkel üldse idee selle projekti ellu viimisest. Kõik lubasid, et hakkavad seda kohe-kohe teostama ja komiteevaimu ülal hoidma. Suhteliselt kohe pärast sessiooni lõppu, edastas Triin Tuulik teate, et “Linn lilleliseks” oli ka tolleaegse Tallinna linnapea lemmik projekt. Ka see ei muutnud mu meelt - mina ei pannud end korraldajate listi kirja ega soovinud seda projekti teostada.

Mõni aeg pärast sessiooni oli kuulda sosinaid asjaajamisest, kuid siis tuli komiteevaimule surmav hoop, mida keegi ei olnud ette näinud - Tallinna Linnavalitsus soovis projekti läbi viia Heakorra kuu raames, mis toimub mai kuus. See uudis jättis värskele korraldusmeeskonnale tegutsemiseks aega vaid ühe kuu. Otsustati üritus edasi lükata ning teha järgmine aasta.

Vahel ikka uurisin (tunnistan, et tegin seda pisut parastavalt) Evelinilt, kes oli ainus, kellega ma Sallivuse komiteest olin tihedamalt suhtlema jäänud, et kuidas läheb, kas keegi ajab midagi jne. Nägin, kuidas Evelin üksi pingutas, sest ta tõesti tahtis, et sellest üldse mingitki asja saaks. Algul ma hakkasin teda lihtsalt natuke suunama ja aitama, et kuhu pöörduda ja millise nurga alt projekti kellele näidata. Panin ühe oma õla projekti alla. Ma ei tahtnud väga ennast sellega küll siduda, kuid ei tahtnud ka vaadata, kuidas Evelin üksi rabeleb. Nii ma järjest rohkem sattusin nii ideest kui korraldamisest hasarti - panin ka teise õla “Linn lilleliseks” alla. Hakkasimegi siis nelja õla najal asja tõsiselt ajama (tegelikult oli meil 5 õlga - ka Triin Tuulik aitas meid palju, eriti moraalselt). Kutsusime kõiki Sallivus I komitee liikmeid meiega liituma, kuid vastas vaid mõni üksik.

Oleme jõudnud paljude toe ja toeta kaugele. Üritus on peaaegu ukse ees. Hoolimata sellest, et minu eneriga on otsakorral, näen ma Evelinis palju tegutsemise sädet ning see annab ka mulle jõudu edasi minna. Tänan neid, kes on aidanud ja ka neid, kes oma lubadustest hoolimata, pole aidanud - trots nende vastu andis palju jõudu ja jaksu. Nüüd soovitan julgelt kõikidel oma ideedega lagedale tulla, sest TENist saab absoluutselt igakülgset abi. Ärge kartke, Te ei jää TENis oma ideega mitte kunagi üksi!

Kirjutan mõne sõna päris vabas vormis ka BNC’st, nagu Karile ja teistele lubanud olen.

Põhjamaades on toimunud huvitavad muudatused. Aastaid Rootsi EYP’d vedanud Fredrick Lee-Ohlsson on andnud teatepulga (veebruaris) üle Karlis Lapsale. Soomes toimus juba pisut varemgi võimuvahetus ning uus president on Ville Vasaramäki (eelmine oli eestlastele eriti hästi tuntud Tapio Schrey). Nendega sai ka Potsdamis pikalt räägitud ning tegemist on vaieldamatult väga kihvtide noormeestega. Ühtlasi on tekkinud tõenäoline hetk ka Põhjamaade EYP Rahvuskomiteede tihedamaks koostööks. Kes teab, kes teab? Seda ideed on muidugi veeretatud juba aastaid, vaja oleks energeetilist entusiasti.

Teiseks mõnest raskuskeskmest BNC diskussioonides:

Väga oluline aruteluteema oli Governing Body poolt esitatud NC’de recognition criteria (rahvuskomiteede tunnustamise kriteeriumid), milles ettepandud punkti 4b kohaselt:

“All recognised NCs commit themselves to involving teachers and alumni in the running of their NC, during events organised by the NC as well as at International Sessions of the EYP.”

See punkt tekitas palju vaidlust ning eriti ägedalt olid selle vastu (peale Eesti muidugi :D)  Tšehhi, Šveits… ja teisedki. Ka Dr Alan Flowers juhtis tähelepanu sellele, et EYP NC’de juhtimine on tohutult hea võimalus organisatsioonikultuuri ja haldamise tundmaõppimiseks ning proovimiseks: “las noored tegutsevad”. Diskussioonigrupp, milles mina olin, pooldas 8 inimest 10-st sellest punktist loobumist või muutmist lihtsalt nii õpetajate kui alumni haaramiseks tegevusse (kuivõrd see erineb oluliselt juhtimisest). Paraku ei suutnud ettepaneku teinud GB liikmed defineerida sõna “running”, anda selle olemusmääratlust. Ei adekvaatselt ega ebaadekvaatselt. Seepärast läks antud punkt kindlasti edasi järelvaagimisele.

Jättes kõrvale küsimuse üldfilosoofilisest tagaplaanist (et keegi teine kirjutab ette, millele teatud organisatsioonid end pühendama peaks, arvestama pühendumise kui sisemusest pärit tunde olemust), tuleb tunnistada, et see punkt on nii mõneski mõttes teravas vastuolus TENi varasemate traditsioonide ja olemusega. Seetõttu ei saanud ma just kerge südamega pealt vaadata EYP’s justkui tuntavat tsentraliseerimise, standardiseerimise ning seega nivelleerimise tendentsi. Muidugi mitte nii mustades toonides, aga siiski… tarbetult ranges vormis.

Teine punkt, mis põhjustas pikemaid arutlusi, oli NC’de commitment to select “school delegations rather than individuals at their NSS”. Nimelt esindasid traditsiooniliselt riike ühe kooli õpilastest moodustatud delegatsioonid. Eesti ja mõned teisedki maad on juba mõni aasta (ent eriti viimasel ajal) aga hakanud eelistama individuaaldelegaate, uskudes inimesse ning inimgruppi. Minule tundub see õiglasem ning aitab ühtlasi saavutada ka võimalikult mitmekesise (diverse) delegatsiooni, mis EYP’s eriliseks väärtuseks on. Loomulikult on ka vastuargument, mis suunavad tähelepanu vaid parimate valimisele, kui koolidelegatsioonides haaratakse tänu tugevamatele kaasa ka nõrgemad. Eesti puhul see muidugi erilist kehtivust ega tõeväärtust ei oma, sest juba meie rühmajuhid, kes aitavad pisut kaasa valimisprotseduurile, on erinevate lähenemisnurkadega ning delegatsiooni liikmeid valiv komisjon jälgib hoolega, et võimaluste andmine oleks ühtaegu nii objektiivne kui ka võimalikult inimese- ja motivatsioonikeskne ning isiksusi väärtustav. Näib, et Governing Body’le valmistab palju meelehärmi individuaaldelegaatide valimise suurenev tendents ning selles nähakse suurt ohtu EYP’d kui kooliprojekti murendava tegurina.

Seega, ootame järgmisi samme GB’lt. Tagasiside, mis NC’de esindajad Potsdamis andsid, pakkus neile kindlasti piisavat mõtteainet. Minu silmis on EYP jätkusuutlikkuse võti erinäolistes NC’des, kes saaksid kogemusi vahetada ning erinevaid tegevusväljundeid katsetada, mitte ei peaks mööda seatud nööri kõndima. Aga alati on erinevaid arvamusi. (Ja ega tegelikult lugu nii ahistav ka pole, kui esmapilgul tundub:D.)

BNC kõige põnevamad osad olid loomulikult need, mille käigus sai tutvuda teistes riikides tehtavaga, jalutada Berliinis hiigelsuurte lihavõttemunadega kaubamajas, kaunistada farewell-party ruumi (ja Kari on õige osav poiss lampide katmisel krepp-paberiga), lõhkuda kogemata õhupalle, arutleda, mis täht on boarding-passil, nautida Kari head huumorit… JA tantsida Eesti delegatsiooniga lõpupeo esimese loona “Ei skoori” järgi.. jne Või nagu meie sõber Maximillian 6. Eesti Sessioonilt ütles - “I knew you’d like the song as one to begin with.” Emotsioonid missugused. Ahjaa.. Ja nüüd ongi õige aeg kiita Potsdami Eesti delegatsiooni - tublid tenid! Muuseas, nende eriti populaarne laul on ka ühele sessi uudisvideole jäädvustatud.

EYP on vaieldamatult inspireeriv nähtus.

Lähen homme (õigemini juba täna) Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse Ümarlauale hariduse kättesaadavusest. Võib-olla tekitab seegi mõtteid, millest kirjutada tahan. Ometi ütlen aga ette ära oma arusaamise TENi ja kooli suhetest, kuna minu enda minevik ja tegemised enne TENi oled tugevasti seotud formaalse ja mitteformaalse haridusega, sh huviharidusega.

Minu jaoks on TEN väga mitme tasandiga õpikeskkond.  Me ei korralda üritusi, et olla võimsad ja võimalikult tasemel, me korraldame üritusi, et läbi positiivsete (vahel ka raskete) kogemuste õppida. Niisiis tuleb endale teadvustada kogemuspõhist õpet (kui vahendit, eesmärki…) nii delegaatide, rühmajuhtide, ajakirjanike, korraldajate, organisatsiooni juhtide, toimkonnaliikmete jm tasandil. Nõnda on õppimine kindlasti ka tulemuslikum. Minu eesmärk ei olnud teha (ega saa olema!) TENi siiski vaid traditsioonilises mõttes haridusprojektiks. See aga ei välista nii olulisi küsimusi, nagu mida tahan kogeda ja õppida, mis mulle sellest külge jäi jne. Maksab ka meeles pidada, et TENi õpe on igatahes sotsiaalsema ning  emotsionaalsema värvinguga. Ta ei saa (paraku?) kunagi (või vähemalt nii pea) asendama traditsioonilist haridusmudelit, ent selge on see, kui väärtuslik ja vajalik lisa ta sellele on.

Teiseks ei näe mina TENi koolis. Vastupidi, TEN peab jääma edasi võitlema mitteformaalse (NB mitte ebaformaalse, antud juhul) hariduse samba püsimise ning järjest ulatuslikuma aktsepteerimise eest. Seda näitab aga ainuüksi asjaolu, kui palju rakendust tenid järjest viimasel ajal igal pool leidnud on. Nende haridus- ja kogemuspagasit väärtustatakse. Ehk siis - kuigi hariduses on oluline koht kindlasti tenilikul mõtteviisil ja väärtushinnangutel (millest varemalt kirjutasin), samuti metoodikal, siis organisatsiooni ametlikku sidumist millegi köitvamaga ma vajalikuks ei pea. See aga ei tähenda koostöö tihendamise vajalikkust. Kuigi TEN on ja jääb heategevuslikuks organisatsiooniks noorelt noorele, siis usun, et oleme saavutanud juba sellise staadiumi, kus meil on midagi pakkuda ka õpetajatele. Vahetada mõtteid, kirjeldada meie tööstiili, arutleda rühmatöövõimaluste üle koolitunnis, tutvustada Euroopa Noorteparlamendi liikumist (Mis NB! ametlikult ON KOOLIPROJEKT) jpm. See aga tugevdab kõik arusaama TENist kui traditsioonilise kooliinstitutsiooni kõrval asuvast olendist, sihvakalt tõusvast oavarrest.  Ja kui nüüd muinasjutte meelde tuletada, siis võis nii mõndagi oavart mööda taevaülastele pilvedele ronida.

Muide, viimasel ajal oleme päris palju (tõsist?) nalja teinud, et tulevikus rajame tenidega oma kooli, mis armastab noort inimest ning käsitleb teda subjektina (tõepoolest, tõepoolest) ning usub iga inimese huvisse, tahtesse ja võimesse ise areneda selleks hääs keskkonnas.  Tundub, et sinna on olemas juba nii ajaloo-, keemia-, ühiskonnaõpetuse-, kirjanduse- , prantsuse keele ja inglise keele jpm õpetajad.  Oodakem huviga. TEN on sedavõrd noor ja kiiresti arenev organisatsioon, et huvitav on oodata nt 10 aasta möödumist, et vaadata, mis meist saanud on. Poliitikud? Juristid? Kohtunikud? või… Lasteaiakasvatajad? Õpetajad? Arstid?

Tulin just konverentsilt “Uus hoog õppimisele!”, kus anti avalöök EL uuele noorteprogrammile Youth in Action. See programm on mitmeti rõõmustavam kui varasemad (oleme saanud eelmisel aastal EL YOUTH programmilt raha nt FITi ja noortevahetuse läbiviimiseks), sest selles sisaldub nüüd ka eraldi võimalus saada raha noorte demokraatiaprojektidele kohalikul, maakondlikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil, mis sobivad TENile kui rusikas silmaauku. Konverentsil astusid sõnavõttudega üles Euroopa Komisjoni hariduse, noorte ja kultuurivolinik Ján Figel, TÜ professor Margit Sutrop, üle-Euroopalise noortepoliitika edendaja professor Lynne Chisholm ja paraku ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes jäi ettekande sisukuse mõttes eelmistest kaugemale. Sellised konverentsid on toredad, seal saab tasuta süüa ja seal võivad tekkida ka mõtted. Mul tekkis seal istudes ja Lynne Chisholmi väga huvitavat ettekannet kuulates ka idee, kuidas TEN saaks paremini oma tegevuste hariduslikku osa suurendada.

Oleme rääkinud mitmel korral, et TENi tegevusi tuleks rohkem ühendada koolis toimuvaga: välja on pakutud nii Outreach programm (mille kohta sai kunagi isegi projekt kirjutatud) ning juttu on tehtud ka suuremast koostööst ühiskonnaõpetuse raames, mis viiks TENi pakutava kogemuse osaks õppekavast. TENi pakutav õpe praegu on mitteformaalne (non-formal) õpe, st selline õpe, mille eest ei saa tunnustatud diplomit. Tegemist võib olla ka ebaformaalse (informal) õppega, sest sageli ei teadvusta me endale küllaltki selgelt, et sessioonidel on tugev hariduslik dimensioon, olenemata sellest, kas oleme korraldaja või delegaadi rollis. See erineb koolide poolt pakutavast formaalsest haridusest, mis viib lõputunnistuse saamiseni. Seega põhimõtteliselt on meie ees valik, kas tahame viia oma mitte- või ebaformaalset õpet formaalse õppe sekka, muutudes seega osaks formaalsest õppest?

Kuigi olen varem pooldanud TENi kooli viimise ideed, kaldun nüüd arvama, et see ei oleks eriti otstarbekas ja kasulik ei meile ega koolile. Meie kaotame olulise mitteformaalse hariduse kompenendi (osalejad osalevad vabatahtlikult ja osalemine on kõigile avatud) ning teisalt peaksid koolid muutma oma suhtumist mitteformaalse hariduse suhtes. Nende maailmate ühildamine on paraku minu meelest TENile üle jõu käiv. Pigem peaksime suunama oma piiratud ressursid sessioonide kvaliteedi tõstmisele ning neid avalikkusele näitama nii, et meie pakutavat kogemust võetakse tõsiselt. Miski ei keela koole ju seda kogemust arvestada.

TENi regionaalsessioonidel kui mitteformaalse õppimise ühel võimalusel on olemas selge väljund, kui neid üha edasi arendame ning tõstame nende kvaliteeti. Kui leidub korraldajaid ja tene, kes oleksid nõus projekti koordineerima, võiksime kohe alustada projektitaotluse kirjutamist, et regionaalsessioone järgmised aasta või pool rahastada. Oluline on terviklik nägemus, ning koordineeritud lähenemine.