Tegusate blogi

Kõik loomad on võrdsed, aga mõni on võrdsem kui teine?! 18 July 2007

Eelmine juhatuse koosseis võttis vastu kriteeriumid, mille alusel hinnata kandidaatide sobivust sessiooniformaadi ametikohtadele ning valida välja optimaalseim meeskond. Erinevad kriteeriumid on Eesti Sessioonide (Nationalide)ja regionaalide (pea)korraldaja, presidendi, rühmajuhi, toimetaja ja ajakirjaniku jaoks. Ütlen kohe ära, et minu arvates on selline läbipaistvus ja selgus ainus võimalus tagada TENi kui organisatsiooni ning mõtteviisi jätkumine - uued rõõmsad noored peavad saama võimaluse TENis osaleda ning peavad teadma, mida on vaja selleks teha, et end soovitud rolliks ette valmistada ning võimalust saada.

Kui asi on mulle endale nii selge ja loogiline, siis miks ma sellest üldse kirjutan? Selleks on põhjusi kaks, mis tulid välja ka liikmesküsitluse vastustest. Esiteks mõne nn vanakese vastumeelsus bürokraatiale ning ilmselt ka teatud priviligeerituse kaotamisele (?) ning teiseks mõnede nooremate tenide ebakindlus näiliselt kinnise ringi ees, kus aina ühed ja samad inimesed tegutsevad.

“Ja kõige tagatipuks ei meeldi mulle suure organisatsiooniga kaasa tulnud nähtus, et kõike tahetakse kontrolli all hoida: “Esita juhatusele kirjalik projekt,” või “Konsulteeri selle toimkonnaga,” või “Teeme konkursi, et teised ka endast teada anda võiks.” No muffi küll, iga asja jaoks ei ole vaja konkurssi teha! Otsustamine on läinud hästi demokraatlikuks ning seetõttu ka hästi aeglaseks. Ja see ei motiveeri mind sees olema: tunnen end väikesena.”(liikmesküsitlusele vastanu)

See tunne on mõistetav - kui TEN oli pisem, tundsid kõik kõiki ning ka otsustajad, juhatuse liikmed teadsid igaühte vähemalt nime- ja nägupidi. Teadsid enam-vähem, kes on kus sessil ja koolitusel käinud. Seetõttu ei olnud vajalikud ka sellised põhjalikud motivatsioonikirjad, pea kõike sai suusõnaliselt või paari meiliga korda ajada. Väike organisatsioon ei nõudnud iga protsessi reglementeerimist. Demokraatlik või mitte, aga süsteem toimis.

Nüüs on olukord teine - TENi liikmeid on umbes 180. See number aga sisaldab neid, kes on võtnud vaevaks liikmeksastumise avaldus ära täita ega peegelda täielikult tegelikku olukorda. TENi listis on inimesi sadades. Ühelt poolt on kasvamine paratamatu, aga teiselt poolt on asi ka meie uutele inimestele avatud poliitikas. Sellise inimeste ja ürituste hulga juures on loomulik, et süsteem asjapulkade valimiseks peab olema teistsugune. Konkursid on täiesti enesestmõistetavad teatud kohtadele. Sessiooni presidendid on vist ainsad, kes ei pea end ise selleks esitama, vaid kellele tehakse ametlikult vastav ettepanek - peakorraldaja soovil ning juhatuse (vastutava isiku) heakskiidul.

On tähtis, et isegi siis, kui tiimide komplekteerijatel - nt rühmajuhtide puhul sessiooni presidendil, peakorraldajal ja juhatuse esindajal - on kindlad kriteeriumid valiku tegemiseks, oleks see ka teada kandidaatidele endile. Meeskondade komplekteerimine ei pea mitte ainult olema, vaid ka väljastpoolt vaatajale demokraatlik paistma. Vastasel korral ei teki usaldust isegi siis, kui see on põhjendatud. Sellepärast peaksid igas konkursikirjas need valikukriteeriumid ka kirjas olema.

“Siiani on tunne jäänud, et enamus meeskonna inimestest ei taha uusi võõraid nii väga omaks võtta… sama asi takistab mind journoks/chairiks kandideerimast.” (liikmeksküsitlusele vastanu)

Suure organisatsiooni puhul on konkursid, institutsionaalne lähenemine, kriteeriumid see hind, mida tuleb maksta TENi jätkusuutlikkuse eest. (Ma püüdsin, aga ei leidnud täpsemat sõna:P). Mis saab siis, kui need, kes praegu TENi teevad, enam ei soovi seda teha? Kas püha üritus jääbki pooleli? Mugava gängipoliitika kultiveerimise tagajärjeks oleks aga see, et TEN lõpeks koos põhitegijate lahkumisega. Ent see ei ole ju mitte kuidagi meie eesmärk, nagu pole ka mingil juhul eesmärgiks hoida kinnist seltskonda, kuhu uued ei pääse. Inimesel, kes tuleb üritusele ja kellel siin meeldib, peab olema võimalus olla, õppida, kandideerida ning oma võimalus saada. See on osa meie filosoofiast.

Praegu toimib kriteeriumite alusel ametikohtade jaotamine väga edukalt. Võin kinnitada, et minu nähtu põhjal teevad selleks volitatud inimesed seda tööd väga suure hoolega, kaaludes kõiki kriteeriume. Tegemist on psühholoogiliselt raske ülesandega. Seoses oma presidendiksolemisega möödunud aasta lõpus Rapla regionaalil tuli mul seda ka ise teha ning võin taas kinnitada, et on väga suur vahe, kas valida uudiskirja nuppude järjekorda või mingil moel reastada ja kombineerida oma parimate lootustega teele saadetud sooviavaldusi.

Paratamatult tuleb kellelegi ikka ära öelda. Mida suuremad konkursid, seda rohkematele ära tuleb öelda. Ehk on abi sellest, et iga väljajäänu saab isikliku vastuse, kus on kirjas seekordse äraütlemise põhjused ning soovitused tulevikuks, et mis üritusel ja mis koolitusel võiks end mis alal veel täiendada. Sel viisil oma seekordset valikut põhjendades ja järgnevateks üritusteks soovitusi andes toimivad peakorraldajad, presidendid ja editorid omamoodi nõuandjatena. Lisaks on konkurssidel osalemine ning (mitte)valituksosutumine fikseeritud nn rotatsioonitabelis, kust kontrollitakse, et inimestel oleks võimalikult võrdne võimalus sessioonidel osaleda. See tähendab, et neil, kellele on kord ära öeldud, on suurem šanss järgmine kord kandideerides valituks osutuda.

Antud jutt räägib positsioonidest, kuhu on vaja kandideerida. Omaalgatuse korras on aga teretulnud kõik vähegi mõistlikud ja TENi mõtteviisi ja põhimõtetega haakuvad ideed. Lemmik- ja stampnäiteks on meie kõigi lemmiklaps projekt “Linn lilleliseks”. Samuti on omaalgatuse korras tehtud paljud regionaalsessioonid. Konkursid on vajalikud sellistel juhtudel, kui on mõistlik alus arvata, et samale positsioonile on mitu kandidaati. Näiteks kõne all olev EYP sessiooni korraldamine Eestis on kindlasti selline üritus, kus mitmel inimesel võib olla peakorraldamise vastu põhjendatud huvi.

Töö inimestega on vabatahtlikkusel põhinevas organisatsioonis ülitähtis. Inimesed on ju see põhiline ressurss, tänu millele me üldse mingitest Tegusatest Eesti Noortest rääkida saame. Poleks inimesi, poleks ka abi rotatsioonitabelist, liikmeavalduste kaustast, teambuildingu varustusest või suurtest rahasummadestki. Kui tahame, et meil TENis hea oleks ja TENi jätkuks, peame märkama ja tervitama neid, kes tahavad ka mängu tulla. Samuti neist lugu pidama, kes seda kõike tralli iga ettevõtmisega meieni toovad. Ja neist, kes kunagi vaevaks võtsid selline unistus teoks teha.

Epiloog. Pöördudes pealkirja juurde tagasi - kas kõik loomad on võrdsed? TENis on ju nii palju mitmekesisust, on karvaseid ja sulelisi ja soomuselisi, ühetaolisust ja olemuslikku võrdsust ju ei ole. Aga ma väga-väga loodan, et konkursside ja kriteeriumite ees on kogu see kirju kamp praegusel hetkel tõesti võrdne ning et selline poliitika TENis jätkub. Kohelda võrdselt neid, kes on võrdsed, ning erinevalt neid, kes on ebavõrdsed.

Need vaatavad tagasi 2 June 2007

Vaatamata oma kohutavale vastumeelsusele kirjutamise suhtes, olen ka mina lõpuks jõudnud siia, andmaks ülevaadet sellest, millega selle aasta jooksul juhatuses tegelenud olen. Vaadates tagasi eelnenud aastale TENi juhatuses ja meievahelisele tööjaotusele, võin ilmselt öelda, et minu tegevusalade olemus ja minu potentsiaalne tegevus nendes, olid algusest peale ühed selgemini määratletutest. Olengi selle aasta jooksul tegelenud valdavalt meie sessioonivaldkonna ja liikmespoliitika küsimustega.

Sessioonivaldkond on ühest küljest TENi leivanumber - see, millega oleme aastaid tegelenud ja mis meil hästi välja tuleb. Teisalt tõstatuvad aina enam küsimused, kas TEN ei ole mitte liialt sessioonikorraldamisse kinni jäänud. Sessioonidelt oodatakse uudsust, selget eristumist varasematest ja ennekõike perfektset korraldust. Arvestades seda, et me kõik oleme inimesed ning midagi läheb viltu ka siis, kui on absoluutselt võimatu, et midagi viltu läheks, pole selles vallas muidugi perfektsust saavutades, kuid julgen väita, et liigume aina enam selle võimaldamise poole.

Minu üks olulisimatest ülesannetest selle aasta jooksul on olnud sessioonikalendri paikapanek, seda alguses peamiselt juhatuse, kuid aina enam sessioonitoimkonna abiga. Olulist rolli on sealjuures muidugi mänginud ka need entusiastlikud ja aktiivsed tenid, kes on avaldanud soovi mõnda sessiooni korraldada või oma ideid selles osas jaganud. Samuti olen olnud vastutav selle kalenderplaani teostamise eest, otsides, toetades, nõustades ja abistades korraldajaid ning samal ajal ka nende tegevusel silma peal hoides ja seda kontrollides.

Olulisimateks arenguteks selle aasta jooksul sessivaldkonnas loen kahte: sessioonitoimkonna tegevuse algust ja sessioonide rahastamise muutumist. Kindlasti ei saa väita, et sessioonitoimkond oleks juba tööle hakanud sel määral ja sellise intensiivsusega, nagu lootsime eelmisel suvel. Paljuski on probleemiks selle seltskonna vähene konkreetsus: ka meid vaevab küsimus, kas sessioonitoimkond on see seltskond, kes meie foorumigrupis on, hoopis need, kes koosolekutel käivad, või on määratlemiseks veel mingi kolmas alus. Inimressursi halb tajumine on aga suuresti ka probleemiks efektiivse tööjaotuse ja ülesannete määramise juures.

Teiseks, pigem küll mitte muudatuseks, vaid arenguks, peaksin sessioonide rahastamisprobleemide lahendamist suuresti väljaspool juhatust. Julgen väita, et vähemalt sessioonivaldkonnas oleme suutnud rahahastusküsimused viia juhatusest laiemasse ringi. Sisuliselt kõik projektid, mis selle aasta jooksul on sessioonide rahastamiseks esitatud, on koostatud suurel määral sessioonide korraldajate poolt. Muidugi on neil sealjuures olemas ka juhatuse toetus ja know-how, kuid reaalne projektikirjutamine ja aruandlus on viimaste juhatuse koosseisude töö tulemusena suuresti juhatusest väljapoole suundunud.

Minu teiseks tegevusvaldkonnaks selles juhatuses on olnud liikmesküsimused. Kuivõrd suutsime juba esimeste tegevuskuude jooksul anda TENi liikmespoliitikale kindla kuju ja määrata kindlaks liikmete vastuvõtmise korra ja kriteeriumid, oli minu töö selles valdkonnas pigem sekretäri kui juhi oma, kuid väga rõõmustav ja rahuldust pakkuv. Olen saanud TENi liikmeid organisatsiooni vastu võtta ning meie liikmete nimekirjast välja arvata. Olen tegelenud liikmete nimekirja täiendamise, sessioonil osalejatele ten.ee kasutajakontode tegemise ja meist huvituvate noorte liikmelisusteemalistele mailidele vastamisega.

Neid kaht valdkonda on ühendanud mu tegevus “halli kardinalina” sessioonide meeskondade valimisel. Õnneks suutsime selle aasta alguses kindlaks määrata konkreetsed kriteeriumid, millest lähtuvalt inimesi sessioonidele asjapulkadeks valitakse. Minu ülesandeks on olnud ühest küljest nende kriteeriumite täitmise jälgimine ja teistele valijatele (sessiooni president ja peakorraldaja, meediatiimi osas ka peatoimetaja) nende tähtsuse rõhutamine, teisalt meie inimeste arengu ja kõigile võrdsete võimaluste andmise poliitika olulisuse toonitamine ning nende võimaluste andmise ja mitteandmise üle arve pidamine. Oluliseks erinevuseks selles valdkonnas on olnud meie juhtimisstiilist lähtuv mulle eelmiste juhatuste sessioonide eest vastutavatest inimestest märksa suuremate volituste andmine juhatuse esindamisel. Loodan, et olen suutnud selles valdkonnas mulle pandud ootusi täita.

Lõppev aasta on olnud kohati väga pingeline, samas ka lõbus ja kindlasti arendav. Olen õppinud palju nii TENi toimimise, inimpsühholoogia, projektijuhtimise, maksuõiguse kui loetletamatute teiste valdkondade kohta. Aitäh, nii teile, kes te mu aasta tagasi juhatusse valisite, kui eriti teile, kaasjuhatajad, kes tegite selle aasta nii pingeliselt meeldivaks ja põnevaks.

Karini aasta juhatuses 30 May 2007

Lappan oma märkmikku tagasi 2006. aasta suveni ja tuletan meelde kõik, mis minuga selle aasta jooksul juhtunud on. Mulje jääb väga petlik- tundub nagu ma oleks jube palju teinud! Tegelikult pole seda aasta kohta üldse palju. Koosolek siin ja koosolek seal, sessioon siin ja koolitus seal, ainult mõni üksik TENi üritus on vahele jäänud. Kui aga arvestada sellest elust TENi keskel välja see aeg, mis reaalselt kulub juhatuse asjadele, siis võib ju lausa segadusse sattuda! Kas nt kevadkoolituse eestvedamine on juhatuse liikme ülesanne? Kas toimkonna koosolekute korraldamine on juhatuse liikme ülesanne? Et kui niimoodi spekuleerida, siis mulle tundub, et tegelikult pole sel aastal midagi teisiti olnud võrreldes eelnevate aastatega TENis. Tegus olen ma kogu aeg olnud, vahet pole kas teha seda juhatuses või väljaspool juhatust. Ainult juhatuse koosolekud on uudsed, need on aga aasta jooksul muutunud pingelisest tööõhkkonnast oodatud koosviibimiseks sõpradega. Seega ei kulugi juhatuse tööle sisuliselt rohkem kui paar tundi kuus (koosoleku aeg), kõik muu on lihtsalt töö TENis, aga see ei kuulu ju juhatuse liikme tööülesannete hulka ning seda teeksin ma niisamagi. :) 

Alguses tundus juhatus nii oluline, arvasin et nüüd tuleb asju tõsiselt võtta, ennast ribadeks töötada. Võttis palju aega, et seda õiges valguses nägema hakata. Juhatusse kuulumist ei tohi võtta kui mingit suurt vastutust ja rasket kohustust, muidu muutub sinna kuulumine piinarikkaks. Pingeid on olnud ka selles juhatuses, nende tekkimise põhjus on aga alati üks- kõik ei saa juhatuse mõttest ja tööülesannetest ühtemoodi aru. Aasta lõpuks on aga viie inimese arvamus lõpuks ühte loksunud ja kohe teine asi! Võtame asju lõdvalt, ennast ülekoormamata, aga vajalik töö saab ikka armastusega tehtud! Niimoodi ei põle inimesed läbi. Ja et kiirendada järgmise juhatuse jaoks seda protsessi panime kirja ka juhtimispõhimõtted. Juhatuse liige on nagu iga teine ten, lihtsalt natuke suurema missioonitundega, mis ta lõpuks sinna juhatusse ajab. Ausalt öeldes on juba sõna „juhatus” overrated.

Mida kauem TENis olla, seda rohkem hakatakse tahtma, et kõik liikmed jagaksid ühist visiooni sellest organisatsioonist. Kõik tensionärid tunnevad muret TENi tuleviku pärast ja tahavad hirmsasti, et uus juhatus jätkaks nende liini, nende arusaama, nende poliitikat. Selles juhatuses oleme asjadest teisiti aru saanud. Mida rohkem ehitada müüre, torusid ja luua mingeid skeeme sellest, kuidas TEN peaks toimima ja kuidas peaks sellesse organisatsiooni suhtuma iga liige, seda segasemaks ja vastumeelsemaks see muutub. Vaja on põhimõtteid (mille me oleme ka ise pea igas valdkonnas loonud), kuid see, kuidas nendega ümber käia ja kuidas TENi ühiste eesmärkide poole liikuda on iga põlvkonna oma asi. Tegelikult kannab iga ten visooni TENist oma südames ja kuna me kõik oleme erinevad, siis erinevad ka need visioonid. Tuleb lihtsalt lõpetada organisatsiooni visiooni muutumise või selle puudumise kartmine. Juhatus ei kanna liidrirolli ega ole oma tõe kuulutaja, sest TENis on vaba liige vabas organisatsioonis. Ja sellest olen mina teinud oma tõe. TEN püsib täpselt nii kaua, kuni on inimesi, kes soovivad ja tahavad asju teha oma südamest ja vastavalt oma arusaamale TENist. Juhatuse roll organisatsiooni püsimise seisukohalt on seega marginaalne. Ettekujutus juhatuse liikme tööst kui uppuva laeva päästmisest või tormisel merel rooli keeramisest on rumal ja aegunud. Juhatus vaid koordineerib. Motivatsioon säilib, kui seda igakülgselt toetada, aga mitte suunata.  Nii lihtne see juhatuse liikme definitsioon ongi- usalda, aga kontrolli; ole eeskujuks, aga ära õpeta; vastuta, aga mitte asjade eest, mille kontrollimine pole juhatuse pädevuses. Juhatuselt ei tohi oodata imetrikke ja meie sel aastal ei ootagi.

Ma arvan, et ma sain täiesti valesti aru sellest, mida ma tegelikult siia kirjutama pidin. Aga no eks ma püüan nüüd ka veidi spetsiifilisemalt seletada, mida ma selle aasta jooksul teinud olen. Minu valdkonnad olid simulatsioon ja koolitus- kõige lihtsamad vadlkonnad, sest seal pidevat tegevust ei toimu. Väga väga palju on need kaks valdkonda muutunud TENi jaoks selgemaks. Arvata on, et nad lähitulevikus ühinevad. Simulatsioonivaldkonna suursündmus oli Parle Noorte Riigikogu. Koolitusvaldkonnast sai Koolitusmasin, kuhu kuulub päris palju liikmeid. Seal liigub info, seal jagatakse rahasid koolituste jaoks, tehakse ise sise- ja väliskoolitusi ja koostatakse uudiskirju. Siiani olen kõige selle toimimise eest vastutanud mina kui koolitusvaldkonna juht, kuid ilusas tulevikuperspektiivis võiks see langeda välja juhatuse liikme töökohustuste hulgast, nii et aktiivsed liikmed veaksid seda valdkonda ise. Nii et kokkuvõttes olen püüdnud nendes kahes valdkonnas elu sees hoida ja nüüd püüan ka tagada nende järjepidevuse. Selles ma olengi näinud oma ülesannet juhatuse liikmena. Aga päriselt ka, ma olen tegelikult jäänud täiesti tavaliseks aktiivseks teniks, kellele meeldib käia sessioonidel, visata nilbet nalja ja ennast öösiti läbimärjaks rokkida! Ja nii ehk ongi õige sellesse kõigesse suhtuda- mitte koormata end ülearuste kohustustega, hoida seda osa TENist, mis on mulle kõige kallim ja samas anda endast parim, et organisatsioon püsiks (ning seda mitte niivõrd juhatuse liikme kui tavalise tenina).

Kui keegi tahab mõtteid vahetada sel teemal, siis võib mulle meilida või niisama kokkusaamise määrata. Väga tahaks TENist rääkida, lõputult!

Täna sööme komme, homme sööme komme… 29 May 2007

Nagu lubatud, kirjutan märksõnade kaudu endagi igapäevasest TENitegemistest juhatuse liikmena ja kommunikatsioonivaldkonna juhina. Püüdes neid tegevusi reastada, näen, et enamasti on need seotud just minu vastutusvaldkonna, mitte aga TENi juhatamisega üldises plaanis. Õnneks on mu valdkond piisavalt lai, et võimaldada kursisolemist ka kõige muuga ega sunni mind ainult oma ülesannetesse kapselduma. Kohustus ja privileeg infot omada ning seda edasi anda on ju juba minu valdkonna nimetusega määratud.

Samas näen ka seda, et keskendumine oma valdkonnale ei ole alati tugevus, vaid võib vähendada erinevate valdkondade sidusust ning soodustada detailidesse kinnijäämist, hoomamata üldpilti. Selle arusaamiseni pole ma aga jõudnud seetõttu, et keegi on mulle seda ütelnud (kuigi c’mon - on küll seda öeldud :)), vaid pea aastase juhatusekogemuse tulemusena. See kogemus võimaldab mul teisiti hinnata ka muid enda ja TENi tegevusi ning pakkuda välja uusi, efektiivsemaid lahendusi. Ent see ongi üks vabatahtlikkusel põhineva noorteorganisatsiooni pakutavaid suurimaid võimalusi – kui miski ei õnnestu piisavalt hästi plaan A’ga, tuleb kasutusele võtta plaan B. Ja nii ongi. Karavan läheb edasi. Eksimine on lubatud ja oma vigadest õpitakse. Öeldakse muidugi, et tark õpib teiste, loll enda vigadest… Ent kes midagi ei tee, ei tee ka vigu – kas mittemidagitegemine on siis see, mida me tahame? Selle postituse raames püüan siiski jääda status quo juurde, enda heietustest ja tulevikumõtetest järgmine kord.

Uudiskiri – see on üheks minu lemmikülesandeks ning ka üheks olulisemaks, kuna see võimaldab mul kord kuus ametlikult kirjutada erinevate projektide ja toimkondade juhtidele kiri, milles palun neil anda mulle teada teavituskõlbulikest edasiminekutest nende juhitavates projektides. Nimelt ei ole meil kahjuks juurdunud harjumus ise enda valdkonna uudistest mulle teada anda, aga kui küsin, siis saan kenasti oma infoühikud kätte, mida siis vormivalatuna edasi anda kõikidele ülejäänutele. Olen tänulik neile projekti- ja valdkonnajuhtidele, kes on mulle õigeaegselt oma uudisnupud ära saatnud – nende nimed on igakordselt ära märgitud ka uudiskirja alguses.

Info@ten.ee - TENi ametlikule aadressile tuleb kirju seinast seina: riigiasutustelt, teistelt organisatsioonidelt, rahastajatelt, TENi huvilistelt, TENi liikmetelt, millele püüan kas ühe päeva jooksul ise vastata või edastan inimesele, kes antud küsimusega paremini kursis on.

Üldlist – üldlisti saadetud kirja on teatavasti modereeritavad ning minu üheks ülesandeks on ka nende läbilaskmine/mitteläbilaskmine vastavalt sellele, kas nende sisu on TENi listi minemiseks sobiv. Väldime igasugust lausreklaami, ent minu arvates on praegu list siiski alakasutatud ning see on üks koht muudatuste tegemiseks.

Kodulehekülg – riputan regulaarselt üles uudiseid, ent pole ainus, kel see õigus ja võimalus. Vajaduse korral panevad teised adminiõigusega piffid ja djuudid oma uudised ise üles, selle asemel, et need mulle saata - ja see on igati efektiivne. Kodulehekülje sisulise uuendamisega tegin küll algust uute jutukeste koostamise näol, mis leidsid koha ka TENi voldikus, kuid praegu näen, et need ei vasta ikkagi meie vajadustele ning neid tuleb veel muuta ning sedakorda koos kodulehe vormilise küljega. Perfektsionism on vist üks paha asi…

Suhtlemine teiste organisatsioonidega – see on valdkond, mis on üsna hajutatud erinevate juhatuse liikmete vahel, sest eks igaüks suhtleb ju selle organisatsiooniga, kellega tal oma valdkonna iseloomu tõttu suhelda vaja on: kas näiteks rahastusfondide, KOVide, koolitusfirmade, Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse (ÜLSA) või Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liiduga (EMSL). Kõige enam olen suhelnud ilmselt Eesti Noorteühenduste Liiduga (ENL), kes meid ka hiljuti auhindas. Kõikvõimalikud koostööpakkumised ja kutsed edastan vastavalt väljakujunenud tööjaotusele, enamasti otsustame juhatusega, kuhu me oma esindajad saadame ning kes sinna läheb või kellele kes vastava ettepaneku teeb. Õnneks on meil piisaval hulgal tublisid, abivalmeid ja piisavalt kompetentseid liikmeid, kes TENi vääriliselte esindada suudavad. Kuigi enamasti on juhatus operatiivne sellistes küsimustes ning asju ripakile ei jää, hoian omalt poolt silma peal, et ikka olulistele üritustele meie esindajad jõuavad, samuti teeb seda minu observatsiooni kohaselt ka muuhulgas ametliku esindusfunktsiooni kaudu defineeritud juhatuse liige Martin, kes on viimase aasta jooksul ka ise palju meid esindamas käinud.

Üksikprojektide vedamine – kuigi otseselt ei hõlma minu valdkond mitte ürituste korraldamist, vaid nende kajastamist, olen praegu vahendaja rollis 7.-10. juunil toimuvas Ruhnu projektis ning hetkel korraldan üldkoosolekut.

Ürituste meediakajastus - TENi ürituste meediakajastus on see ülesanne, mille puhul on väljadelegeerimine kõige paremini õnnestunud ning see teeb mulle suurt rõõmu. Igal TENi üritusel on alates sellest sügisest olnud oma meediainimene, kes saadab pressiteated, helistab, kutsub ning võtab kohapeal ajakirjanikke vastu. Eriti tänulik olen selles valdkonnas oma armsale juhatusekolleegile Karinile, kes rokkis ära 7. Eesti Sessiooni ja Kanepi sessiooni meedia ning veelgi nummimale Violettale, kes tegi sama Noorte Riigikogul ja projektis Linn lilleliseks. Loodan, et toredad teleuudised on igaühele teinud selgeks meediku vajalikkuse ürituse korraldamise juures ning see on juba iseenesestmõistetavaks muutunud.

Juhatuse koosolekud – toredad koosviibimised mõnes ilusas kohvikus 4 + n teniga, kus on vaja otsustada/kinnitada/selgeks vaielda organisatsiooni jaoks olulised küsimused. Juhatuse koosolekute meeleolud kõiguvad seinast seina, mis on loomulik inimeste puhul, kes hoolivad sellest, mida nad teevad. Enne koosolekut siis omapoolsete päevakorrapunktide saatmine juhatuse esimehele ning end päevakorraga kurssi viimine.

TENi üritustel käimine – see on midagi, mida ei ole kuskil expressis verbis juhatuse liikme ülesandeks määratud, ent mis on minu jaoks isiklikult väga oluline. Olen püüdnud igalt ürituselt vähemalt läbi astuda, kuigi alati pole see õnnestunud. Ma tahan teada, mis TENis toimub ja olla selles osaline, mitte aga kõrvalt- või veelgi hullem – ülalt alla vaataja. TENi juhtimine pakub küll väljakutset, ent ma ei taha seetõttu ilma jääda sellest toredast, mida alati tenina nautinud olen – meie üritustest, seltskonnast, sünergiast, tantsust ja trallist, ajuderagistamisest, atmosfäärist, elamustest. See mind ju kunagi siia tõmbaski ning miks loobuda sellest, mida armastad?

Mida pidasin A-ks ja O-ks juhatuse esimehena 21 May 2007

Leppisime juhatuse liikmetega kokku, et kirjutame TENi blogi sellest, mida juhatuse liikmetena teeme, st millised ülesanded endale võtnud oleme. Niiviisi saab ehk laiemale avalikkusele ka selgeks, millised võimalused juhatuses peituvad ning on julgem tunne ka juhatuse liikmeks kandideerida.

Esmalt peab erilise tähtsusega rõhutama, et iga juhatuse koosseis kehtestab endale mängureeglid ise. Kõik juhatuse koosseisud on ise kujundanud endale ülesanded ning ainult niiviisi saab ka vabatahtliku liikmespõhimõttega heategevas organisatsioonis töö kulgeda. Seejuures on aga siiski väljakujunenud palju traditsioonilisi tegevusi, mille eest juhatuse liikmed hea seisavad. Seda võite iga liikme sulest (või klaviatuurilt) peagi lugeda. Mina kirjutan mõned read sellest, mida mina juhatuse esimehena olen pidanud oluliseks teha.

1. Juhatuse töö koordineerimine – Olen üritanud seista hea selle eest, et iga koosolek saaks välja kuulutatud ning iga koosoleku päevakord saaks kokku pandud ja juhatuse liikmetele edastatud. Ajapuuduse ning teiste rõhuasetuste tõttu on mul jäänud vähem aega vastuvõetud otsuste täitmise jälgimiseks, ent seda saab teha iga juhatuse liige eraldi. Samuti pean oluliseks, et juhatuse esimees lahendaks kiiret otsustamist või tegutsemist vajavaid küsimusi (erandkorras esindajate leidmine üritustele-ettevõtmistele; viimase minuti taotluste kinnitamised; valdkonnaüleste/väliste kiirülesannete suunamine teistele juhatajatele, liikmetele jne).
2. Esindamine väljas – Olen käinud TENi esindamas erinevatel üritustel-töögruppides (alates Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse ümarlauast ja Kultuurimini kultuuridevahelise dialoogi aasta töögrupist lõpetades Suur-Ameerika 35 remonditud ruumide avamisega ning Heateo SA noorsootöö valdkonna kaardistamisele kaasaaitamisega). Esindamise lahutamatu osa on kindlasti kontaktide hoidmine välismaiste EYP komiteedega, seda eriliselt isiklikul tasandil.
3. Esindamine sees, organisatsioonikultuur, suhtlus liikmetega – Olen pidanud oluliseks TENi presidendi viibimist pea kõikidel TENi üritustel. Kõned ning läbimõeldud sõnum üritustel tugevdavad ühiseid väärtushinnanguid ning ideeliselt motiveerivad inimesi. Pean oluliseks, et oleme pidanud lõppema hakkava juhatuse koosseisu ajal visioonikoosoleku ning juhtimisseminar-visioonikoosoleku. Samuti oleme ühes sõnastanud organisatsiooni juhtimispõhimõtted ning võtnud kokku väärtushinnangud. Olen aeg-ajalt sarnastel teemadel kirjutanud ka mõtisklusi/ülevaateid uudiskirja - usun, et see võiks traditsiooniks kujuneda. Samasse valda kuulub ka tagasisidestamine (asjapulkade kirjutised), mida kahjuks iga ürituse raames pole jõudnud koguda. Aga sissetöötatud tagasisidestussüsteemi puhul (mis ehk peagi ka luuakse) ei tohiks see probleem olla, vastupidi – tegemist on juhatuse esimehe töö juures äärmiselt meeldiva ülesandega. On aga selge, et tulemuslik suhtlus liikmetega saab olla vaid siis, kui on kahepoolne huvi ning kahepoolne usaldus.
4. Jõudumööda olen üritanud olla kursis kõkide teiste valdkondade arengutendentside ning olulisemate ettevõtmistega, aidanud neil omavahelisi kokkupuutepunkte leida ning järginud ja suunanud neid protsesse arengukava kontekstis. Samuti ei ole ma suutnud loobuda juhatuse liikmena erinevate ürituste korraldamisest, et hoida end kursis ka praktilise tegevusega ning seeläbi panustada TENi arengusse. Nagu öeldud, juhivad TENi tegutsejad, mitte visionäärid. Samas on see lisaks võimalusele olnud mulle ka ohuks – nimelt on see sageli tähelepanu tervikult osadele tõmmanud ning vähemalt sügisel halvas see oluliselt minu tegutsemist traditsioonilises mõttes juhatuse esimehena. Aga nagu öeldud, mängureeglid paneme paika ise. Ja igas ohus on võimalus ning vastupidi. Peaasi, et need ära tunneme.

Olin seekord kokkuvõtlik. Kes rohkem teada tahab, küsigu. Selline oli vaid minu äärmiselt lakooniline narratiiv juhatuse peagi ametist lahkuva kuuenda koosseisu esimehena. Oli õpetlik. Oli meelierutav. Oli väljakutsuv. Oli parajalt keeruline, sest kellele meeldiks ”Lihtne elu”! Oli paratamatult lõbus! =)