Tegusate blogi

Tulin just konverentsilt “Uus hoog õppimisele!”, kus anti avalöök EL uuele noorteprogrammile Youth in Action. See programm on mitmeti rõõmustavam kui varasemad (oleme saanud eelmisel aastal EL YOUTH programmilt raha nt FITi ja noortevahetuse läbiviimiseks), sest selles sisaldub nüüd ka eraldi võimalus saada raha noorte demokraatiaprojektidele kohalikul, maakondlikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil, mis sobivad TENile kui rusikas silmaauku. Konverentsil astusid sõnavõttudega üles Euroopa Komisjoni hariduse, noorte ja kultuurivolinik Ján Figel, TÜ professor Margit Sutrop, üle-Euroopalise noortepoliitika edendaja professor Lynne Chisholm ja paraku ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes jäi ettekande sisukuse mõttes eelmistest kaugemale. Sellised konverentsid on toredad, seal saab tasuta süüa ja seal võivad tekkida ka mõtted. Mul tekkis seal istudes ja Lynne Chisholmi väga huvitavat ettekannet kuulates ka idee, kuidas TEN saaks paremini oma tegevuste hariduslikku osa suurendada.

Oleme rääkinud mitmel korral, et TENi tegevusi tuleks rohkem ühendada koolis toimuvaga: välja on pakutud nii Outreach programm (mille kohta sai kunagi isegi projekt kirjutatud) ning juttu on tehtud ka suuremast koostööst ühiskonnaõpetuse raames, mis viiks TENi pakutava kogemuse osaks õppekavast. TENi pakutav õpe praegu on mitteformaalne (non-formal) õpe, st selline õpe, mille eest ei saa tunnustatud diplomit. Tegemist võib olla ka ebaformaalse (informal) õppega, sest sageli ei teadvusta me endale küllaltki selgelt, et sessioonidel on tugev hariduslik dimensioon, olenemata sellest, kas oleme korraldaja või delegaadi rollis. See erineb koolide poolt pakutavast formaalsest haridusest, mis viib lõputunnistuse saamiseni. Seega põhimõtteliselt on meie ees valik, kas tahame viia oma mitte- või ebaformaalset õpet formaalse õppe sekka, muutudes seega osaks formaalsest õppest?

Kuigi olen varem pooldanud TENi kooli viimise ideed, kaldun nüüd arvama, et see ei oleks eriti otstarbekas ja kasulik ei meile ega koolile. Meie kaotame olulise mitteformaalse hariduse kompenendi (osalejad osalevad vabatahtlikult ja osalemine on kõigile avatud) ning teisalt peaksid koolid muutma oma suhtumist mitteformaalse hariduse suhtes. Nende maailmate ühildamine on paraku minu meelest TENile üle jõu käiv. Pigem peaksime suunama oma piiratud ressursid sessioonide kvaliteedi tõstmisele ning neid avalikkusele näitama nii, et meie pakutavat kogemust võetakse tõsiselt. Miski ei keela koole ju seda kogemust arvestada.

TENi regionaalsessioonidel kui mitteformaalse õppimise ühel võimalusel on olemas selge väljund, kui neid üha edasi arendame ning tõstame nende kvaliteeti. Kui leidub korraldajaid ja tene, kes oleksid nõus projekti koordineerima, võiksime kohe alustada projektitaotluse kirjutamist, et regionaalsessioone järgmised aasta või pool rahastada. Oluline on terviklik nägemus, ning koordineeritud lähenemine.

Mul on olnud võimalus EYPga tegeleda pikemat aega ning seetõttu osalen ka sellise asja nagu EYP Board of National Committees tegevuses. Olen käinud väga mitmel kokkusaamisel, ent iga kord on tegemist veidi erineva kogemusega. Aga mida siis õieti seal tehakse ja mis kasu sellest on TENile? Miks peaks TEN raha kulutama, et mind ja mõnda teist inimest sinna koosolekule saata? Loodan veidi seda müstikat avada ja loodan, et oma kogemustest kirjutavad nii Martin, kellega koos ma Potsdami BNCil osalesin, ja Klairi, kes käis Kiievis.

EYP harta ütleb, et BNC on erinevates riikides tegutsevate EYP kohalike komiteede kogum ja selle ülesanne on olla nende kohalike organisatsioonide hääleks üle-Euroopalisel tasandil, st võimaluseks mõjutada kogu EYP arengut ja nt rahvusvaheliste sessioonide korraldamise või seal osalemise reegleid. Ma usun, et see on tõsi, ent BNCl on ka teisi olulisi rolle ja selle potentsiaal on üpris suur (kuigi mitte väga hästi ära kasutatud).

BNC toimub tavaliselt mõne rahvusvahelise sessiooni ajal ja seetõttu on selle külastamine võimaluse (taas) osa saada rahvusvahelise sessiooni melust ja olustikust. Küll vaid mõneks päevaks ja pealiskaudselt, aga siiski. Samuti on tore (taas)kohtuda teiste samasuguste, BNCle sõitnud liikmetega. BNC kogemusel on kolm olulist osa:

1. Ametlikum osa reedel, kus kuulame, mida teised oma riikides on teinud ja mida on teinud Philipp ja mida Governing Body. Mõnikord läheb selle osa juures suuremaks aruteluks, teine kord jääb see suht igavaks. Potsdamis oli see vahepealne, kuna arutada oli vaja üpris palju pingeid tekitanud teemasid, ent päris käest ära täiskogu aruteluks asi ei läinud;
2. Õhtusöök reede õhtul mõnes mõnusas restoranis, kus saame vabamas õhkkonnas rääkida ja pingeid maandada. Selle käigus lepitakse sageli ära ja leitakse ühine keel. Potsdami õhtusöögi koht väga hea ei olnud.
3. Vabamate arutelude päev on laupäev, siis räägitakse tavaliselt koostöövõimalustest ja arutatakse vabamas õhkkonnas. Kõik saadikud tavaliselt teise päeva aruteludele ei jõua, sest vaja ka shopata/GAd jälgida/eelmisest õhtust välja magada

Mida arutatakse? Väga erinevaid küsimusi: alates nõuetest delegatsioonidele kuni apoliitilisuseni. Huvitav on jälgida TENis toimuvaid arutelusid ning siis EYP omi: võime uhked olla, et oleme jõudnud kaugele. TEN on EYP mõttes arenenud üpris teistsuguseks: teistes riikides EYP kohalikud organisatsioonid ainult EYP asjadega tegelevadki, meil moodustab see vaid ühe osa TENi tegevustest. Seetõttu on mõnikord ka keeruline leida ühist keelt (või pigem selgitada oma eripärast tulenevaid küsimusi).

Üks huvitav teema EYP tasemel on õpetajate kaasamine. Kui kunagi oli EYP õpetajate pärusmaa, siis viimasel BNCl osales vist ainult kaks õpetajat ning ülejäänud olid kõik noored. Kohalikul tasandil kaasatakse teistes riikides õpetajaid tegevustesse ning seetõttu eeldatakse, et ka delegatsioonidega saadetakse alati õpetajaid kaasa. Meil see nii kerge ei ole, sest oleme teadlikult ehitanud oma organisatsiooni noorte omaalgatuse põhimõttel. Samas teatud mõtted õpetajate kaasamiseks on tekkinud ka TENis, aga jätan sellest rääkimise teistele.

Kirjutasin pisut enam kui nädala eest valmis oma mõtteloo TENi presidentide blogisse. Tehnilistel põhjustel seda veel sinna panna ei saa, küll aga kirjutan selle valguses mõned omapoolsed mõtted siia.

Mis on minu jaoks TEN?

TEN ei ole minu jaoks mingi kindla- ja selgepiiriline organisatsioon, vaid väga paindlik keskkond, mis liigub sinna, kuhu suunavad teda tegutsejad, mitte niivõrd/pelgalt visionäärid. Minu jaoks on TEN missioonipõhine organisatsioon: ”Noorte poolt noorte hüvanguks aktiivse ja (enese)teadliku elustiili tõstmiseks!”

Oganisatsioon ja/versus mõtteviis

Minu põhimõte tenina on, et organisatsioon on mõtteviisi teenistuses. Sellesse organisatsioon kasvavad sisse need inimesed, kes tenilikku mõtteviisi väärtustavad.

Kirjutaksin mõningad märksõnad, mis sellist mõtteviisi iseloomustavad:

* hoolivus iseendast ja teistest; pean lugu endast ja teistest;

* olen loov ja kriitiliselt analüüsiv;

* võin, tahan ja suudan positiivset (hakkajalikku) suhtumist ühiskonnaellu kanda ning edasi anda;

* mõistmine, et ümbritsevat tuleb jälgida, tundma õppida ning siis arutelude ja tegutsemise kaudu kujundada: mõtlen, arutlen, teen ära;

* mõistmine, et igaüks on võimeline arenema ning ühiselt arenemine on erilisel moel edukas; inimeste seltskond on motiveeriv ning soov üksteist mõista ja midagi ühiselt välja mõelda loob parimat jne.

 Kõlab loosunglikult? Võimalik. Aga just selliseid tundeid ja tajusid avastan endast iga päev üha rohkem. TEN on mind muutnud, vääramatult. Või õigemini, ta on aidanud mul jõuda arusaamisele sellest, milline ma olla tahan ja milline ma olen.

Välja paistab?

Peagi saab mul aasta aega oldud TENis nii põhjalikult “sees” kui võimalik. Ma ei näinud eelmisel kevadel undki sellisest rikkast siseelust, mis ühes väikeses noorteorganisatsioonis olla võib. Just see nähtamatu töö, millest Karigi kirjutab, on TENi aastate jooksul viinud staatuseni, kus meie liikmeid ja esindajaid kutsutakse töögruppidesse, ümarlaudadele, konverentsidele, nõukogudesse…; kus meie üritustega on kursis ning neile õnnistuse andnud inimesed alates Vabariigi presidendist ja Riigikogu esimehest ja aseesimehest lõpetades linnapeade ning maa- ja külavanematega. See on võimas tunne ning hea saavutus.  Ning minu silmad seletavad ees vaid “tõusutendentsi”. See ongi meie visioon! Jõuda kirevamalt ja mitmekesisemalt rohkemate noorteni, et anda edasi oma missioonitunnetust ning positiivselt aktiivset suhtumist ühiskonda ja üksteisesse.  Ja viia noored ning noorte mõtted teiste ühiskonnagruppide teadvusesse.

Armas, kas pole?

Mõtlesin, et kirjutan natuke sellest, mida mina teen ja mõtlen TENis ja TENist.

***

Kui paar kuud tagasi Mariga kohtusin, et põgusalt rääkida TENi voldikust, siis hakkasin mõtlema selle peale, mis sõnumit me tegelikult enda kohta anname täiesti võõrale inimesele. See ei ole kuigi ühtlane ning see ei anna ka head pilti meie tegevustest. Proovisin siis ise kirjutada head reklaamteksti ja välja tuli selline:

Tegusad Eesti Noored ühendab teotahtelisi ning ühiskondlikult mõtlevaid noori inimesi. Meie hulgast leiad väga erinevate huvidega ning maailmavaadetega isiksusi, kes tunnustavad vaba ja tolerantset suhtlemist.

Tegusad Eesti Noored on ka lihtsalt tore sõpruskond, kes veedab koos aega näiteks käib koos uisutamas ja jalgrattamatkadel. Tene leiab erinevates Eesti paikades ning sageli kohtab meid ka välismaal, heade välissõprade korraldatud üritustel.

Tegusad Eesti Noored on igaühe enda kujundada. TEN ei sea raame ja lubab igaühel ise mõelda. Meie üritustel saad öelda välja seda, mida ise arvad, me ei käsi kaitsta või rünnata etteantud seisukohti. Lahendusi on alati rohkem kui kaks.

Eks igaüks näeb TENi veidi omamoodi ja see on hea. Hea on ka see, et meil on palju erinevaid nägemusi sellest, kuhu peaksime jõudma. Samas peaks olema teatud tasakaal arutelude ja liikumise, tegevuse osas ja teatud ühtsustunne. Loodan, et see blogi ei ole mitte taas üheks kanaliks, vaid võimaldab igaühel lugeda ja innustuda TENist ja “TENi tegemisest”

***

Eile sain kokku Triinuga, et arutada mõningaid finantsasju, mis puudutavad TENi tegevuse rahastamist. Triin on suurepärane ja äärmiselt tegus eesti noor, aga mul on mõnikord kahju näha kui tõsiselt ta endale võetud kohustusi võtab. Ma ei taha öelda, et TENi ei peaks tõsiselt võtma, aga kui asju pidevalt väga südamesse võtta, on elu väga raske. Paljud inimesed teevad TENi nimel väga suuri ohverdusi, ent see ei paista väga välja. Ma tahaks, et üks selle blogi eesmärkidest oleks, et nii Triin kui teised, kelle pidev töö ehk nii väga silma ei paista, siin sellest kirjutaksid. Siis saavad teised ka teada, et TENi tehakse mitte ainult sessioonidel, vaid nende vahepeal.

See siin on Tegusate blogi: koht, kus TENi võtmeisikud kirjutavad sellest, kuidas nemad TENi teevad. Loe ja liitu sinagi!