Martin, ma arvan, et seda sa just tegidki Natukene, aga tegid. Miks natukene ja miks karta rohkemat? Sest iga hetk satub TENi uusi inimesi - nad tahavad teada, tahavad unistada, tahavad mõelda ja teha. Ka vanad tahavad kindlust, et pilt, millesse nemad panustavad, on seesama pilt, millesse tahavad panustada ka noored. Seetõttu on vajalik seda pilti pidevalt kuvada, olgugi, et ta ka pidevalt muutub. Neid muutusi tuleb ära tabada, mõista ja välja tuua, et inimesed teaksid neile reageerida ja neid suunata - kas siis negatiivsete muutuste kulgu pärssida või soodsate muutuste kulgu soodustada. See ei tähenda jõupositsioonilt dikteerimist, vaid arusaamade vahele silla ehitamist. Inimesed asuvad TENi suures “torus” ju väga erinevates etappides - kes on päris alguses, kes vahepeal, kes lõpus. Kõigile neile “ränduritele torus” oleks vaja agenti, kes aitaks mõista, mis olnud ja mis ees. Seda rolli peaks tegelikult kandma ja minu arvates ka kannavad kõik tenid, kuid erinis TENi juhtidel on olemas rohkem infot igapäevase tegevuse, probleemide ja edasiste plaanide osas. Seda infot tuleb mitte lihtsalt jagada (maht on ju üüratu!), vaid avada ning tõlgendada.

Abstraktseks kätte läks

Mõte selles, et minu arvates pole põhjust karta oma nägemust levitada - selle avaldamine on igatahes tähtis, kuna ainult nii on võimalik see kas omaks võtta või tagasi lükata ja ainult nii saab toimuda liikumine. Vaikus on sellises kontekstis paigalseisu ja ebakindluse märk.

Selle blogi eesmärk ongi, et näidata arvamuste paljusust, millest omakorda koorub teatud ühisosa. Et me keegi ei kardaks oma arvamust välja öelda ja seda ka muuta, kui mõistlikum mõte kellelgi pähe tuleb. Mulle meeldib TEN just seetõttu, et ta pidevalt muutub.

Seetõttu ei ole ehk alati ka oluline meeles pidada, mida tehti varem või teha väga põhjalikke plaane tulevikuks. TEN elab oma hetkes kuni ta taas millekski muuks moondub. Mina nägin seda hästi juhtimisseminaril, kus Triin tõmbas minu meelest forsseeritult paralleele esimese juhatuse koosseisu ja praegu oma vahel. Minule pigem jättis see vastupidise mulje: muutunud on nii sisu kui vorm. Kui TEN aastast 2001 kohtuks 2007. aasta TENiga, ei tunneks nad üksteist ära. Ja see on hea.

Mina ennast sellisesse torusse panna ei oska. Ma ei tea täna, kus toru osas ma oleksin. Ja pealegi, ei kavatse ma kunagi toru lõppu jõuda. Ja kui vaadata seda, mis hetkel (ja kui erinevatel!) inimesed torust lahkuvad… siis on see ju lekkiv toru

Nojah. lähenesin antud mudelile siis formalistlikult. Aga see võib olla tingitud sellest, et minu mõistesüsteemis on torul kirjeldatud tähendusväli. Kui keegi tahab enda oma (ja erinevat) jagada, palun!

Tooksin aga hoopis teise võrdluse, mida pean õigemaks ja millest tenina ning TENi juhatuse liikmena lähtun. Minu jaoks on TEN kaart, mida ise joonistame. Seda joonistavad koostöös suured planeerijad, filosoofid, aga eelkõige ikkagi maadeavastajad ja rändurid. Joonistavad seda, kuhu jõuavad, mida näevad, mida kogevad. Sest libakartograafid, visionäärid võivad ju ka joonistada suuri maalahmakaid ja kirjutada: “Here be dragons” või “Here be great success and development”, aga sellel pole sisu ega reaalsust. Neil on aga võimalus osutada potentsiaalsetele kohtadele mida uurida, kuhu minna seiklema, kus õppida ja kus edukad olla. Selles mõttes viime ellu oma “Dreamlandi” projekti, kujundades Baudrillard’lt laenatud hüperreaalsust. Ehk siis: TENil on praegu mingi kese, aga selle ümbrus (mitte perifeeria!) on muutumas. Loome ise uusi tegevusvaldu ja kui vaja suigutame vanu unne või heidame neid kõrvale. Nii, nagu tegid ameeriklased enda kodumaaga. Kui neid oli palju palju, tuiskasid müstilise lääne poole seda vallutama ja uut vabadust looma.. ja juhtus, et selles protsessis jäeti ka vana asundust kohati maha. ja ei nuttu!

Seega, kui meil ei ole tohutult kogenud veebimeistrid, siis mingil hetkel on meie kodulehekülje arengus lihtsalt väike seisak, kuni tuleb inimene, kes soovib seda teha. (Meenutagem, et TENi kõik huvitavad ettevõtmised on saanud alguse, sest keegi on neid SOOVINUD teha, need pole ette kirjutatud). Kui ühel hetkel ei ole TENil sessioonile kogenud kujundajat, teeme jälle algelisemalt jne. See on orgaanilisele ja kujunevale organisatsioonile OK. Minule selline TEN meeldib. Muidugi ei tähenda see aga, et me poleks huvitatud oma oskuste pärandamisest (sh näitena toodud veebi- ja kujunduse vallas). Seda teeme niikuinii, hoides üleval juba omandatut.

Loodan, et see kaardimudel liiga kujundlik ei saanud. Katsusin kartograafia, USA ja TENi näitel selgitada ka.

Karile kommentaariks veel nii palju, et minu juhtimisseminari ettekandeke täitis järelikult oma eesmärki - kõrvutades aastaid 2001 ja 2007, leiamegi, et kuigi tegeleti justkui samade küsimustega, on organisatsiooni vorm ja sisuline raskuspunkt vahepeal paljuski muutunud. Minu arvates on põhjus lihtsalt selles, et inimesed muutuvad - olulised strateegilised küsimused saavad organisatsiooni jaoks vastuse väga pika aja jooksul. See vastus kujunebki eri põlvkondade kogemuse põhjal ja kuni seda kogemust veel piisavalt ei ole või kuni tingimused pole küpsed, leiab iga uus inimestering end tegelemas vanade muredega ja pakkumas lahendusi, mida on juba pakutud. Tuleb omada piisavalt kannatust, et oodata ära õiged olud ning osata neid ära kasutada, et panna tööle juba väljamõeldud lahendused. Sestap arvan, et on igatahes oluline teada, mis on olnud - see aitab tulevikus tark olla! Võtmeküsimuseks on, kuidas võtta kokku vana ja liita see kokku uuega nii, et ei läheks raisku ei kogemused ega ka värske energia.

Vabadus on huvitav asi. See sõna tuletab mulle alati meelde armsa Sütevaka Humanitaargümnaasiumi loosungi “Vabadus. Loovus. Vastutus.”. Ja veel tuletab meelde põhimõtte, mis minu kogemuse põhjal on alati toiminud - vabaduse eelduseks on distsipliin. Distsipliini sisuks võivad olla põhimõtted või mingid sanktsioonid, kindel struktuur või funktsioonid, ja kindlasti see distsipliin on ajas muutuv, kuid ta on olemas. Alles siis, kui kõigile on selge, millised on piirid ja võimalused, saavad nad olla ning käituda tõeliselt vabalt ja loovalt.

TENis on palju potentsiaali ja voli, tahet ja kogemusi, kuid pidev vajalike mängureeglite ebaselgus pärsib vaba mõtlemist ning loovalt tegutsemist. Kõikjalt TENis kajab küll vastu, et “Tulge! Tehke! Tundke end vabalt!”, kuid keegi ei räägi üheselt, mis on need reeglid, millest tuleb hoolimata kõigest kinni pidada. Paljud võivad neid reegleid, väärtusi, teada nö vanast rasvast, kuid uus rasvakiht jääb selle võrra tunduvalt õhem. Me oleme liiga harjunud olema pidevas väärtuste/põhimõtete/reeglite otsingu ning määratlemise seisundis, kuid ei ole inimest, kes võtaks oma põhiülesandeks aidata meid sellest seisundist edasi uue rasvakihi kasvatamise kallale. Vähemalt mitte teadlikult.

Olgu pealegi must kast või toru või maakaart või mis iganes muu mudel - see mudel peaks pidevalt olema välja joonistatud nii selgelt, et inimesed oskaksid ning tahaksid selle raames kasutada oma vabadust. Isegi kui selle mudeli põhiskeem mõne aja tagant muutub, ei tohi lasta inimesi, kes selle muudatuse läbi elavad, segaduses laiali valguda. Seda on juhtunud ja see on minu arvates üks TENi suurimaid nõrkusi. Muutumisprotsesse tuleb juhtida, muudatusi peegeldada.

Ja kes see üks inimene on, kes peaks krišnaiidina käima ja jutustama TENi väärtustest ja põhimõtetest? President? Jah, see on üks tema PALJUDEST ülesannetest, mida me järjest sellele institutsioonile kasvavas organisatsioonis kuhjame, kuni see inimene alla vandub. Ma olen nõus, et sellestt tuleb rääkida, aga jätame meelde, et meie organisatsiooni president on ühtlasi ka väga administratiivse loomuga juhatuse esimees. Sellest raskusest rääkisin aasta tagasi. Samas ei pea ma õigeks ka selle sõnumi kuulutamise viimist nõukogu pädevusse. Eks saab tulevane president hakkama.
See vald ehk siis printsiipide selgitamine organisatsiooni juhtide tasandil on aga järjest PARANEMAS. Ja see pole ainult minu taju. Juhtimisseminar ning selle tulemuste ülesriputamine näitab seda ilmekalt, samuti minu vestlused nooremate liikmetega.
Möödapääsmatu on TENi kodulehekülje täiendamise soov, mis on olnud minu pikaaegne palve, kuivõrd ma ise tehnilist poolt ei tunne. Nii struktuurijoonistuse (erinevad alad maakaardil) ja vastavate tegutsemisvõimalustega (mille käisin esmakordselt küll välja alles juhtimisseminaril)… kui ka väärtushinnangute ja juhtimispõhimõtete, visiooni ja missiooni osas. Nendest rääkimine kodulehekülje vahendusel on oluline. Nii on neist kergem ka mujal kõnelda.

P.S. Aga kodulehega tuleb tegeleda ja ka selle blogi mõte oli see, et siin kirjutavad oma tegemistest ja mõtetest kõik tenid, kes seda soovivad. Ja üldse mitte nii põhimõtteliselt ja globaalselt (kuigi seegi on teretulnud).

“Kõikjalt TENis kajab küll vastu, et “Tulge! Tehke! Tundke end vabalt!”, kuid keegi ei räägi üheselt, mis on need reeglid, millest tuleb hoolimata kõigest kinni pidada.”